— 338 —
ühest kogukonnast wõis saja hinge pealt ainult wiis teise kubermangu asuda.
Hakati siis kiki-kõrwul kuulama, uurima, teateid koguma. Järwamaalt, Madise kihelkonnast, oliwad mõned mehed salaja Tartus käinud Saratowi ja Samara juttude kohta selgust nõutamas. Need tuliwad kinnitustega tagasi, et lugu õige olewat: maad antawat. Iseäranis teadis seda Männiku Aadu Orgmetsalt tõendada, kes hiljuti Tartust tagasi jõudnud. Mitmed Tartu kaupmehed, isegi need, kes kohtuherradega sõbrad — jutustas Männiku peremees — olla rääkinud, et mindagu aga teele, maad ei keeletawad ja minemist ei wõidawat ka mitte keelata, ei peremehele, ei sulasele. Kes takistusi tegewat, langeda koguni suure trahwi alla. Maad antawat terwelt 15 tiinu iga hinge peale, ning weel nii kallist maad, mis rammutamata iga aasta head wilja kannab…
Tähendas keegi Männiku peremehele, et talupoeg seaduse järele mõisale aegsasti üles peab andma, kui ta wallast tahab wälja minna; peremees Jakobi päewa, teenija inimene Mardi päewa ajal, siis sai Männiku wana õige pahaseks ja wastas, et tema seda paremini teadwat, oma teated olla ta ametlikust kohast saanud, ja lisas juurde, et need mehed, kes kohtuherrade juures käinud, wõida nüid rahwast wäljarändamiseks üles hakata kirjutama. Nimekirjad tulla Samara kroonumaade walitsusesse saata, kes siis selle eest muretseda, et rahwas takistamata kroonu kulul kodumaalt wälja wõib rännata.
No see kõdistas alles kõrwu! Wabadus päris käpuga katsuda! Ei wõinud saks peremeest keelata kohta sügise käest ära andmast, ei peremees sulast kibedal tööajal minema panemast! Ja Jumala muidu saad päratu lahmaku maad kätte, mis Kanaanist palju tagasi ei anna! Ega muud, kui waja katset teha!
Katsetegijad oliwad salk noori mehi Orgmetsast, kes keset kibedat heina-aega kätte wõtsiwad ja Tallinna poole teele läksiwad, et kuberneri käest wäljarändamiseks passisid nõutada. Mehed oliwad talwetee walinud, mis Madise
