— 326 —
Koju jõudes leiab peremees warsti, et wiina-ankur tühi, ja hakkab naise silmile: „Kuhu sa, kurat, wiina panid?“
Ega naisel muud ühti, kui tunnistab üles, kuhu wiin jäänud.
Mees kirunud prohweti kuni teise hommikuni, siis hakanud Wiitna laadale minema. Aidas kuube selga tõmmates leiab ta selle taskust oma imestuseks kolmerublase paberiraha. Ta ei mälesta raha ialgi kuue-taskusse pannud olewat, ja küsib naise käest, kas wahest see pole pannud. Ei ka mitte. Nüid tulewad aga naisele Maltsweti sõnad meelde, mis ta naeruks pidas ja mehele ei rääkinudgi, ning kaht kätt kokku lüies hüiab ta: „Eks ta öel’d jo, et Jumal meile kahju kolmewõrra tagasi annab! Wiin maksis rubla ja nüid on kolm rubla asemel!“
Kui Maltswet mõne aja pärast sinna tulnud, et oma imeteo tagajärge tähele panna, jutustatud raha-lugu ka temale. Muidugi kinnitanud ta taga, et raha otsekohe Jumala käest tulnud, nagu tema ette kuulutanud, mida mees ja naine siis ka uskuma jäänud. Ja et prohwet neile ka edaspidiseksgi kolmekordset kasu Jumala poolt tõotanud, kui nad wiina ja kõik muu kurjuse maha jätawad, siis kadunud wiin sealt majast sedamaid ära ning asemele wõetud Maltsweti usk. Imetegijat aga, kes selle rõemustawa tagajärje tõttu oma kolme rubla wististi mitte ei kahetsenud, oodatud sinna alati, kui tõsist Jumala sulast ja armast külalist. Selles peres pidanud Maltswet hiljem sagedasti lugemist ja seletanud pühakirja.
Rahwa usk tema sisse sundis teda wahel ka haigete terweks-tegemisega õnne katsuma. Wähemast ühest loost on ta ise pärast jutustanud.
Kusgil mõisas olnud kutsari naine haige. Ei ole tohtrid ega rohud tema haigust suutnud parandada. Kuuldud siis, et Maltswet imetegusid pidada tegema. Kohe hakanud haige tema järele igatsema ja lasknud ta enda juurde kutsuda. Prohweti tulekut saadud teada. Seepärast olnud palju rahwast haige juurde kokku kogunud, kui ta sinna
