— 325 —
Maltswet, kes majas tuttawaks saanud, hakanud mehe ja naise kallal kohe paranduse- ja pööramise-tööle. Naisega olnud tal õnne, see heitnud warsti uue usu poole ja jätnud wiina maha, aga mees lasknud prohweti sõnad kõrwast sisse, teisest wälja ja teeninud wiina kuradit edasi.
Kord juhtunud Maltswet jälle nende poole minema. Mees olnud kodust ära. Naine toonud parajasti aidast leiwajahu. Maltswet astunud temaga aita. Seal tunginud wiinahais prohwetile ninasse. „Teil on siin wiina!“ tähendanud ta terawal toonil perenaise wastu. See püidnud esmalt küll salata, aga kui Maltswet talle meelde tuletanud, et Jumala ees midagi nägemataks ei jää, tunnistanud ta üles, et mees alles eila ankru wiina koju toonud — wiin oli tol ajal odaw, ankur maksis ainult rubla — ja et patune kaup aida nurgas seista.
„Naine, wala wiin ankrust maha!“ käskinud Maltswet seepeale.
Naine hakanud wastu puiklema, et kuda tema seda tohtida teha! „Tuleb mees koju ja leiab ankru tühja olewat, siis lööb mu surnuks!“
„Ütle, et mina sind käskisin ja et Jumal temale kahju ära tasub kolmekordselt!“ wastanud Maltswet.
Kui aga naine weelgi wastu pannud ja wiina-ankrut hoidnud, kahmanud Maltswet wiimase nurgast kaenla alla ja kallanud õues sea künasse tühjaks. Kutsunud sead künale ja naise waatama, kuna ta ankru aita tagasi wiinud.
Sead seerinud küll röhitsedes ümber küna, aga nina sisse pole pistnud. Maltswet hüidnud koera künale, kuid ka see põrganud pead wäristades tagasi.
„Kas näed nüid,“ öelnud Jumala mees perenaisele, „siga ei söö ja koer ei laku, aga sinu mees uhab seda põrguwett omale kurku ja sina ise oled sedasama teinud! Kas sa ei teeks hästi, kui sa wiina igakord maha walaksid, kui su mees seda jälle toob? Ära karda, et seeläbi kahju saad. Küll sa näed, Jumal tasub seda teile kolmewõrra ära.“
Öelnud, lükanud wiinaküna jalaga ümber ja läinud oma teed.
