— 285 —
talupoja higi ja weri sinna ladusse kogus. See polnud ainult isiklik wiha — seks oli ta liig suur ja sügaw — see oli wanematelt teadmata päritud ja ise oma elust kuhjani täiendatud wägew klassi-wiha. Silm silma wastu, hammas hamba wastu! Pured sa mind, siis hammustan ma sind. Nülid sa mind, siis kriimustan ma sind. Wõtad sa minult kõik, siis wõtan ma sinult niipalju kui saan. Sina oled tugewam, saad rohkem — mina wäetim, lepin wähega. Aga ma ei jäta, mis saada wõin. Lõwi saagi kallale roomab ka uss…
Hoolimata uuest seadusest, mis orjuse- ja maksu kergendusi pidi andma, lasti ka kohalises mõisas kõik wana wiisi edasi minna — jah, sügisel kuulutati koguni renditingimiste raskendusi, mis lähemast Jüripäewast peale pidiwad maksma hakkama. Talupoegade ärdatele palwetele oliwad baroni kõrwad kurdid. „Teie peate!“ kostis iga tema sõnast raudse waljusega wälja.
Seejuurde tuli weel, et mõisas maltswetlaste tagakiusamine sest saadik suurema hooga edasi kestis, kui „Järwamaa waleprohwet“ ahelates Riiga wiidud. Nagu teiste talude orjad, nii tuliwad ka Lõhmuse teenijad tihti pealegi mõisast kurtmisega koju, et junkru-Otto ja tema wõimu all olewad alamad sundijad uue-usulistele ühel wõi teisel wiisil liiga teinud, mis toorest narrimisest ja sõimamisest kuni meeletuma peksmiseni ulatas. Mõni päew peale seda, kui Maltswet Kuglilt läbi wiidud, andis junkur Lõhmuse waimutüdrukule, elatanud inimesele, kepiga niisuguse hoobi pähe, et õnnetu ainult teomehe abiga õhtul koju sai.
Taawet Mahutas wiha pärast. Maltsweti süita wangistamine ja halastamata käte-rautamine oli ta juba enne seda wihasesse ärewusesse ajanud, mille wastu ta, wiinast rohtu otsinud. Nüid jooksis ta, käed rusikas, sauna Jaani poole ja küsis sellelt, kas tal Triinu keretäis weel meeles olewat.
„Meeles neh.“
„Kas mäletad koa, mis ma sulle ütlesin, kui sa Tibukännu poisi tümaks olid teind? Ma ütlesin: ‚Ää unusta
