— 284 —
Tagasi hoidis teda ta naise usuline uuesti-sündimine, Anu maltswetiks-saamine. See uus usk pani wõera wara puutumise iseäranis kange wande alla. Missuguste silmadega pidi inimene, kelle hing ainult weel sellest waljust, armuheitmata kombe-usust elas, alles nüid warga peale waatama! Taawet wärises seepeale mõeldes. Sest see naine oli, hoolimata kõigest, mis neid waimliselt lahutas, tema kallim, tema ainus wara ilmas, ilma milleta ta oma elul wäärtust ega otstarbet ei tundnud olewat. Teda kaotada, teda weel rohkem kaotada ta ei suutnud.
Selle kartuse juurde seltsis wahel weel teine, seltsis kartus, mis kadus ja ikka jälle tagasi tuli, mida ta ei uskunud, aga ikka jälle uskuma hakkas, mis ta hingest nagu wälgusäde wälja kargas, kustus ja uuesti üles hüppas — kartus, et naine oma sõgeduses niikaugele läheb ja mehe karistawale seadusele wargana üles annab. Oli ju maltswetlaste seast isikuid leidunud, kes oma pahateod ise üles tunnistanud ja warastatud wara omanikule tagasi wiinud.
Taawet oli kiusatusele wastu pannud, kuni ta enam ei suutnud.
Juba sügisel seisis tal ähwardaw nälg selgesti silma ees, temal ja paljudel teistel külas. Tühjad aidad, hagerikud ja lakad kõnelesiwad arusaadawat keelt. Midagi pidi sündima, wähemast inimeste heaks. Küll püidis ta sala-küttimisega puudusele wastu töötada, käis oma saaki linnas rahaks tegemas, nõutas omale mõisa kartuli-kuhjadest ja mõisa-rehest peksmise ajal pisut toidu-jätku. Kuid see kõik oli wähene; kogumine ja korjamine pidi edasi kestma. Ja nõnda tärkas ta peas mõisa-ait oma warandustega meelitawa, kutsuwa kiusatusena üles.
Wõrgutaw mõte edenes nõuks, nõu küpseks teoks. Teo kordasaatmist toetasiwad wiha ja wiin.
See mees wihkas hinge põhjast kõike, mis mõisas oli ja mõisaga ühenduses seisis.
Ta wihkas saksa ja tema sundijaid, wihkas seadusi ja käskusi, mis neilt tuliwad, wihkas orjust ja maksusi, mis mõis talupojale peale pani, wihkas rikkust ja wara, mis
