— 224 —
huti peawalitsus Saksamaal kaotas ukselukutamise ja liisutamise aastal 1857 isegi ära, wiimase asemele nõndanimetatud „19 usutõotust“ seades, mida „wend“ enne wennakssaamist pidi andma. Ka ei pannud Madise pastor üksi tähendatud keeldu oma kihelkonnas maksma, waid seda sündis ka mujal.
Niipea aga, kui õpetaja Hirschhauseni keeld ilmus, oli Madise herrnhutlaste meelest kindel, et Maltswet selle juures süidi on. Kui mitte muu, siis pidi tema kibe wõitlus ukselukutamise ja liisuheitmise wastu kirikherra kohta mõjunud olema. Wõib olla, et neil sugu õigust oli, wõib olla, et kirikherra Maltsweti hurjutamisest kuulis wõi temaga selle üle koguni kõneles ja seeläbi erutust sai. Aga nii wähe, kui Maltswet otsekoheseid sammusid selle asja pärast õpetaja juures tegi, niisama wähe oleks wiimane niisuguse lihtsa mehe mõju pärast üksi midagi sellesarnast ette wõtnud. Kuid selle peale palwe-wennad ei waadanud.
Ja nüid wõttis nende esimees kätte ja läks kahte lindu ühe pauguga laskma. Oma kristlikus ja wennalikus armastuses ei tõstnud ta konsistoriumis mitte ainult õpetaja Hirschhauseni peale kaebtust, kes tema ususeltsi woli kitsendanud, waid ka Juhan Leinbergi peale, kes Herrnhuti wastu ainult moraliliselt wõitles, nagu see ususelts temagi õpetuste wastu wõitles. Ja, sellest weel mitte küll, weeretas Thomson kirikherra peale weel teise kaebtuse, mis esimesega kuidagi ühenduses ei seisnud. Õpetaja Hirschhausen oli oma kogudusele soowi awaldanud, et rahwas laual-käimise suwise kibeda töö-aja pärast wõimalikult sügise peale jätaks, kus igaühel rohkem aega oleks ennast püha talituse wastu ette walmistada, misjuures muidugi mõjuw oli, et waimulik mees, ise puhkust igatsedes, liig sagedasti ja mõne wähese pärast lauateenistust ette ei wiitsinud wõtta. Et aga niisugune soow, mis talupojale muidugi käsk oli, kiriku-seaduse wastu käib, mis igatsejaid igal ajal armulauale käseb wõtta, siis mängis wennaste koguduse esimees õpetajale kättemaksmiseks hea trumbi wälja. Ja kaebtus, mida Herrnhuti diakon kõige jõuga toetas, kandis soowitud wilja.
