— 223 —
õpetaja wiimast sõna sellega oma kätte jätta, et ta teda käsib waikida. Maltswet waikib aga alles, kui õpetaja jutluses edasi läheb ja enam sõnu ei ütle, mis „pühakirja wastu“ käiwad. Kiriku-eestseisjast, kes Maltswetti pühakoja rahu rikkumise pärast sõitlema tuleb, ei tee prohwet wäljagi. Ähwarduse peale, et kui ta nüid suud ei pea, siis wiidakse ta kirikust wälja, kostab wahwa mees:
„Teie wõite küll mind kirikust wälja wisata, aga minu sõna ei wiska teie mitte wälja. Minu sõnast saawad weel järeltulewad põlwed rääkima!“
Ja, nagu näha, ei arwanud ta sugugi nii wõeriti. Maltsweti sõna mälestus elab rahwa seas edasi…
Maltsweti julgem ja tüsedam wäljaastumine ei wõinud tagajärjeta jääda. Teda hakati rohkem tähele panema, ka nende poolt, kes madala haridusega inimeste usujägelemisi muidu suuremat tähele ei pannud, see on, kirikuõpetajate poolt. Iseäranis ihusiwad aga Maltsweti peale tema peawastased, wennaste koguduse ninamehed, waenu-hammast, ja Aniste Thomson kogus tasahiljukesti kiudeid, et neist ohelikku punuda, mida wihatud waenlasele parajal silmapilgul kaela ümber wõiks tõmmata.
Üks sündmus andis tema nõule tegeliku pöörde.
Madise õpetaja Hirschhausen keelas aastal 1858 kohalisele wennaste kogudusele ära, palwemajas nõndanimetatud „teist tundi“ lukus uste taga pidamast. Kirikuõpetajatele oli see lukustatud „teine tund“ ikka pinnaks silmas olnud, sest et säherdune jumalateenistuse-wiis Lutheri kiriku kultusekombetega kokku ei käinud ning saladusluse-nõidus, mis niisugusel palwetamisel oli, ikka rohkem hingesid kiriku hõlma alt ära meelitas, kui ka ainult sel mõttel, et lugupidamine pastorist kahanes, lugupidamine Herrnhuti diakonist ja ettelugejast aga kaswas.
Õpetaja Hirschhausen awaldas oma keelu wististi konsistoriumi nõusolemise arwamisel, sest seaduslikult oli „teise tunni“ pidamine ja liikmete liisu läbi wastuwõtmine wendade kogudusele Wenemaal juba 1834. a. saadik keelatud, ehk seda küll siin ja seal edasi salliti, ning Herrn-
