— 212 —
„Soo, wõi wõimata asju igatsema! Ja sina õpetad aina ja üksi wõimata asju, ja nõuad, et lihalik inime neid peab täitma! Sa nõuad, et inime peab nälga surema, kui talle moa pealt ega taewast leiba ei anta! Sa nõuad, et talu-inimene, kellel aega põle nina nuusata ega oma asjal käia, peab mitu korda päewas palwet tegema ja pühapäe iga töö seisma jätma, ja tead ometi, et pühapäe wahel talupoja tööpäe ongi! Ja sa nõuad, et tööinime oma ainsa parema ja rammusama toidu, sealiha, peab metsa wedama ja weel enam käppa imema, kui ta juba muidugi imeb!…“
„Seda ei nõua mitte mina, seda nõuab usk, ja see seisab Jumala sõnas ülewal!“ hüidis prohwet näoga, mille üle ta wälkuwad silmad warjutawat helki heitsiwad.
„Jumala sõnas seisab paljugi ülewal, mis lihalik inime põle ilmasgi täit ega ilmasgi ei täida, sest see käib inimese jõust üle. Ja kui sa pühakirja loed, siis ei tea sa, mis teha ja mis tegemata jätta, sest üks koht käsib nõnna, teine nõnna teha. Kord öeldakse: Silm silma wasta, hammas hamba wasta, kord jälle, et kui sind keegi ühe pale peale lööb, siis paku teist koa, ja oma waenlast pead koguni weel armastama. Kord öeldakse, Jumala ees on kõik inimesed ühesugused, sealtsamast kästakse kõiksugu ülemaid austada ja nende käskusi täita, olgu käsud õiged wõi ülekohtused. Kord öeldakse: Sina ei pea mitte tapma! Aga teises tükis kästakse hinge hinge wasta nõuda, nõidasi maha nottida, ja pühad mehed peawad sõdasi, kus hulgakaupa inimesi tapetakse. Wiinagi kohta küsib tark Siirak: Mis on elu ilma wiinata? See on koa loodud inimeste rõemuks! Aga sina keelad wiinajoomise Jumala sõna põhjal tilgatumaks ära!… Mis teab nüid waene nõder inimene uskuda, mis uskumata ja tegemata jätta?“
Prohwet polnud oma tarkusega weel ammugi mitte õhtal, aga tal kipitses tusklik tundmus põues, mis talle ütles, et mitte tema wõitlusewälja üle ei walitsenud, waid wastased. See tundmus nõrgestas ja halwas teda silmapilguks. Ta halwas teda seda enam, et ta mitte mõne omawäärilise waimuliku wastasega usu ja pühakirja üle dispu-
