— 211 —
„Noh?“
„Kui mõis talle lapi moad oleks and, mis teda ja ta perekonda oleks toit.“
„Aga wargil ei täi mitte üksi näljatsed, waid ka üleannetumad, kellel kõht täis.“
Talitaja raputas pead.
„Ei tunne niisukesi wargaid. Põle naljalt kuuld, et jõukas inime wargil käib. Petab küll, aga ei warasta. Wõib olla — mõni üksik. Olen juba teist aega talitaja — wargad, kes minu alt läbi käind, olid kõik waesed, enamisti nälgas.“
„No, aga joodikud? Ka neid ei upita usk patu-porist wälja.“
„Ei.“
„Ja joomise wasta ei aita üksgi nõu?“
„Üksainuke aitab.“
„Ja see on?“
„Ärgu wiina müidagu.“
Prohwet hakkas terawalt naerma.
„No kes seda jõuab ära keelata!“
„Ega mina tea. Aga ma arwan, et niikaua kui wiina on, on koa joojaid. Ja ma arwan, et kergem oleks kõrtsisi ja mõisa wiinaköökisi kinni panna, kui Jumala sõna läbi joodikuid ilmast kaotada… Mu süda on alati täis, kui kuulen, kuda õpetaja kirikus joomist hukka mõistab ja joodikuid noomib, aga ilmasgi ei ütle, et saksad seda kurja ‚kuradi-laket‘ ei teeks ega müiks.“
Maltswet tõmmas mõttes oma prohwedi-habeme läbi pihu, enne kui ta kostis:
„Mul ei oleks selle wasta midagi, kui wiina enam ei tehtaks ega müidaks, aga inimene ei pea wõimata asju igatsema.“
„Soo!“
Ja nüid oli kord talitaja käes, naerda. Ta naeris selle terwe, turra, rõemsa rinnaga, mis mõne inimese naerule iseäralise wõimsa mõnu annab. Maltswetti pahandas see wõidukas naermine, aga ta ei lasknud seda märgata.
