— 188 —
õemees, — ää häbene ühti, — Tihane näeb oma leti ääres nooremaid pinnijaid kui Kiisa Mikk on!“
Lõhmuse südame peale heitis rõhuw tundmus, hoolimata sellest, et tal oma seisukohalt nooremehe ilmutatud meelsuse wastu niisama wähe wõis olla kui tema kutse wastu. Taawet oli teiste kõrtsisõpradega sel põhjusmõttelisel arwamisel, et päris mees wiina peab jooma ja piipu põletama, et elu ilma elustawa, erutawa, julgustawa, juttu edendawa, wahel ka muret ja meelepaha kustutawa rohuta liig üksluine ja tüitaw on. Ja ometi woolas tal, seda noort, wärsket, puhast last nähes, kes senini ilma mingisuguse kibeda rohuta oma õitswat elu maitsnud, midagi hingest läbi, mis teda tõsiselt ja hoiatawalt laskis ütelda:
„Mikk, ära kipu kõrtsi!“
Poiss ajas silmad suureks. Hüie tuli nagu wõerast suust.
„Miks?“ küsis ta pool kogeledes.
„Seal põle hea olla.“
„Põle hea olla? Ja seda ütled sina?“
„Jah, mina, sest mina tean seda.“
„Aga sa ise?“ —
„Mina — ma olen kõrtsiga õppind. Sina aga põle temaga mitte õppind, ja sellepärast on parem, et sa temast eemale jääd, niikaua kui wõid.“
„Aga just kiuste, nende kiuste —“
„Ei oma kiuste, poiss, otse oma kiuste, ja seda on mõnigi noor poiss pärast kurjasti kahetsend.“
Ja kuna ta seda teise heaks ütles, oli Lõhmuse meelest äkitselt, nagu lendaks ta ajust iseenese kohta arusaamise säde läbi; ta tundis, et ta tõtt rääkis — tõtt, mis ta ise läbi proowinud. Kuis oli ta wiinaga iseennast juba nii palju kiusanud, oma elu mõrudaks teinud, ennast igal wiisil kahjustanud ja teistele oma kõrwal, waremalt wanematele, nüid naisele, kannatusi kaela toonud!
Ta hakkas Miku õladest kinni, ja wennalik sõprus oli ta toonis, kui ta juurde lisas:
