— 187 —
arwamised enesest eemale ja rahustas ennast lootusega, et niisugune, temale arusaamata waimutaud nagu palawikuhoog mööda läheb, nagu haiglane tuju jälle kaob. Aga aeg kestis edasi ja Anu ei toibunud. Ta wajus sügawamale selle udu sisse, kust tema kuju mehele muudetult ja moondatult wastu paistis, nagu Mikk oma wanematest ütles. Ka Taawet ei leidnud Anu peast enam oma naise silmi, neid taewaselgeid sinisilmi, mida ta seni nii hästi mõistnud lugeda, ja mitte enam seda inimlikult-sooja, temale nii hingeni tuttawat nägu oma pehme, sulatawa paistega. Anu põues näis uus ilm asuwat, ja see hingas wõerast, kaledat, wastikut õhku wälja.
Nagu oleks Mikk õemehe sisemist pitsitust aimanud, pööras ta pool-julgustawa, pool-trööstiwa naeratamisega tema poole ja hüidis:
„Jah, sinu kodu põle koa enam taewariik — tule, lähme paremat otsima!“
„Kust?“
„Tihase juurest.“
„Sinuga — kõrtsi?“
„Miks siis mitte minuga? Kas liig noor wõi? — Ükskord pean selle tee ometi jalge alla wõtma — oasta ees wõi taga… Tule, mul kõrbeb süda ja suu!“
„Sa pead selle tee jalge alla wõtma — miks?“ küsis Taawet.
Mikk hakkas lohakalt, peaaegu toorelt naerma. See oli joobnud inimese inetu naermine, mis poisi terwe näo silmapilguks wastikuks wenitas. Seda märkas ka Lõhmus, nii harjunud kui ta niisuguste nägudega oli, ja ta kulm läks kortsu.
„Sina küsid — miks?“ kõneles Mikk edasi ja hakkas teise käewarrest kinni. „Egas kõik wõi Jumala lasteks ja püha Jüri kutsikateks soada! Minust seda ei soa, ajagu nad mind kas wõi Maltsweti äraneetud sigade sisse, wõi poogu kantsli külge üles! Ennem jään juba ilmalaste kilda ja sinusuguste seltsimeheks, siis olen terwe aruga inimeste seas… Tule,
