— 169 —
Nad jõiwad jälle, ja seepeale ütles Taawet tooniga, nagu puutuks terwe asi niisama hästi temasse kui Jaanisse:
„Nüid peame katsuma, et sa oma keretäie wallakohtus kätte soad. Sest ega see wõllaroog sulle kingi!… Lugu sündis walla moa peal, õiguse järele peaksgi walla-kohtu kätte minema. Aga wõi nad mõisas meie oma hoopa usuwad! Talitaja peale wahiwad muidugi juba alt-kulmu — lasta wihelda, mitte witsutada. Siisgi — Andres on minuga sõbra-mees, ma tahan temaga reakida, — ehk poetab su siisgi oma käpa alla… Siis, wennike, wõid õnne tänada. Andres pilgutab Aadamale silma, ise pistab sellele poolekruskase witsakimpude alla — ja pärast wõid tagumise otsaga kas wõi liugu lasta.“
Aga asi tuli teisiti.
Mõisas peeti süid Matsi kaebtust ja junkru ässitamist mööda peaaegu mõrtsuka-tööks, mitte kahe külapoisi wastastikuseks kaklemiseks, ja wägiwaldne „maltswet“ toimetati mõisapolitsei käreda kaebtusega haagikohtuniku kätte.
Seal ei mõistetud muidugi nalja. Haagikohtunik tegi, mida mõisapolitsei soowis. Otsus oli juba mõistetud, nuhtlus ära määratud, enne kui kaebelune kohtu-kulli ette ilmus. Ei aidanud midagi, et Jaan oma poolt kõrwa ja poolt pöialt näitas — ta pidi nelikümmend kepihoopi wastu wõtma.
Pool surnult weeti mees wankri wahel koju.
Haagikohtuniku löögimees ei wihelnud, see wirutas…
Kiisa talus põdesiwad lühikese aja jooksul kaks teenijat haawu, mis nad pererahwa usu eest saanud. Küll Mihkel ja Liisu wist wõisiwad kurwad olla ja kahetseda, et see nõnda tulnud, küll nad wõisiwad neid poputada ja turgutada, et nad warsti jälle selili saaksiwad magada?
Oh ei!
Mihkel ja Liisu waatasiwad nende haawu, nende äralõhutud ihu, ja nende silmad särasiwad taewaliku rõemu pärast, ja nad hüidsiwad, käed ristis ja silmad Jehoowa poole pöördud:
„Õndsad on need, kes oma usu pärast kannatawad! Tänage Jeesukest, lapsed, selle õnne eest, mis teile osaks on
