— 168 —
poolest üle käiwat, siis mõtles ta Jaani teo tagajärgede peale, mis mõisa-junkru kaitsealuse peksjale ette teada pidiwad olema.
Lõhmuse Taawet, kes sündmusest Tihase juures kuulnud, tuli Jaanile wiinapudeliga õnne soowima. Ta terwe nägu naeris juba eemalt.
„Ma põle weel tilkagi wõt — pidasin patuks ilma sinuta juua,“ ütles ta, ja ulatas pudeli Kiisa teomehe kätte.
See waatas, enne kui pudeli suu peale pani, wargsi ümber, kas maja-ülemust lähedal ei ole — wägimehest oli jälle harilik inimene saanud. Siis — nad oliwad aida nurga läbi warjatud — wõttis ta wesise suu ja pööritawa südamega karastuseks hea lonksu.
„Sinu töö on aga poolik,“ rääkis Taawet edasi, kui pudel ka tema suu peal käinud — täna tõe poolest esimest korda.
„Miks?“
„No kas siis Tibukännu Mats tüdrukule kakskümmendwiis lasi anda?“
Taaweti silmas leekis midagi ilusat, midagi ausat wõi kõrget, kui ta seda ütles, ja seejuures käis ta pilk Jaani kinniseotud pea pealt ta kinniseotud sõrme peale, ja ta otsaesine wärwis end sinakas-punaseks.
„Prohwusi on kaks — ää seda unusta,“ lisas ta juurde, kui Jaan, mõtteid kogudes, waikis. „Sina tümisid kaebajat, aga timuka kest on weel terwe. Ega sa ise selle käest naljalt pease.“
Jaan mõistis.
„Tehku, mis tahab,“ wastas ta tuhmilt. „Selle wasta ma ei soa.“
„Sina üksi mitte, aga wast kahe-, kolmekesi.“
Jaan waatas nõuta maha. Kangelase-waim oli temast lahkunud.
„Mõtle järele, ja kui sul abi tarwis — näe, siin —“ ja Lõhmus hoidis sulasele suure musta rusika nina alla, rusika, millel sarnadust oli sepapaja leest wõetud rauapära-tombuga.
