— 16 —
maks ta sai, seda enam kuiwas ta oma willase kamsoni ja lambanahast pükste sees kokku. Külamehed naljatasiwad, ta ei raatsida süia, sest suu olla tal luiskamisest juba muidugi kulunud. Kuid sellega tehti Tihasele ülekohut. Ta ei waletanud otsekohe midagi, puhus aga natuke hambasse, wõi, nagu meie ajal öeldakse, luuletas. Ning sedagi tegi ta wastu tahtmist. Temal oli ainult loomulik anne, kainele tõeasjale midagi juurde lisada, seda täiendada ja wärwida — kas walkjamaks wõi mustjamaks, ükskõik. Tal oli kallist luulelendu, ja kui ta meie ajal oleks elanud, ta oleks kahtlemata salmikuid teinud. Nüid aga pidi ta oma pärlid Kugli topsiwendade ette heitma. —
Kõrtsiliste jutu praeguseks aineks oli muidugi Maltswet. Tema tulek oli päewa-uudis, mis kõigi meeled ja keeled liikuma pani. Wana Tihase nägu oli weel naerusem kui muidu, ja täna teati weel wähem kui harilikult, kelle otsa ta juttu ajades oma mustjate kõõrdsilmadega õieti wahtis. See oli saladus, mille sisse keegi ei peasenud; Tihase silmad ei wahtinud kuhugile ja nägiwad ometi igale poole. Tema lõbus tuju, mida ta sõbralik itsitamine awaldas, tuli aga tänasest lõikuse-lootusest. Teadis ju Jaan wäga hästi, et usulise õhina kõrwal iseäranis uudishimu täna õhtuks ka naabriküladest rahwast Kuglile kihutab, ja kus patuseid palju koos, seal pudeneb ka kõrtsmikule midagi kaukasse.
„Maitske nüid Jumala wilja ja minge siis pärast ilusti püha mehe lugemisele,“ ütles Tihane manitsewal toonil, kui ta Kriuka Mihklile ja Tooma-Jüri Reinule täie wiinakortli nina ette lükkas. „Teate ju isegi, et inimene ihu kõrwal hinge ei tohi unustada!“
„Kuule aga, kuule! Kõrtsmik juhatab inimesi kirikusse!“ naeris Mihkel, oma suuri kõntsa-karwa hambaid näidates. „No nüid on sarwiline hingekarjaseks pandud!“
„Sa ära laima kõrtsmikka!“ hüidis Tihane. „Kõrtsmikud on kõik wagad mehed. Õige prohwet wõibgi ainult kõrtsmik olla, sest et see kõige paremini teiesuguste pattusid tunneb. Wõi pole waga palwemees Maltswet mitte kõrtsmik olnud? Pealegi mitmekordne ja põline kõrtsmik?“
