— 15 —
topsimusutajad, siis mõisa-sundijad ja kõrtsmiku isiklikud sõbrad, kuna tellitud märjuke muudele selle leti-osa peale suurde tuppa anti, mille peal olewa suure neljanurgelise seina-awanduse ette ööseks raske luuk lae küllest maha lasti. Nurga sees, mille mõlemad winklis olewad leti-osad sünnitasiwad, walitses ja talitas siis kõrtsipapa hommikust ööseni wasksete kortlite, toopide ja pooltoopidega. Letikambris oli üksainus wäiklane, neljanurgeline laud, ja see oli Kugli uhkuseks ja tema wägewate auks — wärwitud.
Ka saksakamber ei puudunud Kugli kõrtsil. See oli letitoa ja kõrtsmiku ühekambrilise elutoa wahel, pikergune kitsas ruum, mida kõrtsmiku perekond ise tarwitas, kui kõrtsis „saksu“ ei olnud. Sellel oli koguni laudpõrandgi all. Saksakambri peahiilguseks loeti aga ühte elukat, mida tema noorespõlwes, mis kaugele ennemuistse aja sisse ulatas, sohwaks oli kutsutud ja mille helde mõisaherra Kugli kõrtsile selle kasulise asutuse saja-aastaseks jubileumiks oma kolikambrist oli kinkinud. Praegu oli kahtlane, kas suure minewikuga toariist nii uhket nime weel ära teenis, sest temast polnud enam palju muud järel, kui hobuse-tekiga kinni kaetud suur auk, mille sisse istudes inimesel tundmus oli, kui oleks ta oma häbeliku kehajao mõne murdja lõugade wahele pistnud; see tundmus tekkis muidugi augus warjul olewate katkiste wedrude läbi, mille terawad orgid end istuja lihaliku õrnuse sisse puurisiwad. Muidu polnud endisel sohwal wiga. Leenistgi oli weel kaks kolmandikku alles, ja need linaseemne sarnased punased putukad, mis magaja elu öösel nii kibedaks teewad, julgesiwad päewa-ajal ja tule walgusel ainult arwasti sohwa saladuslisest sisekonnast nähtawale tulla, et istujaid tülitada.
Wana Tihane, see eeskujulik kõrtsmik, polnud, hoopis harilise seaduse wastu, mitte paks nagu kõrtsipapad, kes raamatus seisawad; temal ei „laenetanud“ midagi ees, nagu mõnest tema ametiwennast pajatati, ning teda ei wõinud keegi pilguta: „Joan, wii oma oam eemale, ma tahan teisi inimesi koa näha soada,“ nagu kord keegi Männimäe Hansule öelnud. Wana Tihane oli kõhn kui kiisk, ja mida wane-
