— 151 —
werd, ei käinud palmitsetud juukstega ega wärwikate riietega, kui wõeraid silmi oli karta. Aga kui üksinda oldi, wõi petised isekeskes, kui Jumal ja Maltswet ja usklikud nende arwates magasiwad, — siis elati, nagu patust pöörmata ilmalapsed elawad, siis maitsti, mis keelatud oli. Ja kusgil talus, peale Kiisa, ei lauldud igapäew nii kõlawalt ja ei peetud nii pikki palwetundisid kui Sanglepal…
Jumala ja Maltsweti petjaid oli Kuglil weel rohkem, kui ka petmist mitte nii sistemaatlikult ja selle lapsik-kawala arwamisega, et nii wiisi kah eesmärgile wõib jõuda, ei toimetatud, nagu Sanglepal.
Üks säärastest tüssajatest oli Kiisa Alt-sauna Tõnis.
See mees tüssas peale Jumala, Maltsweti ja uue usu koguduse ka weel oma naist.
Ja peale nende Kiisa talu preestri-paari, kes ühtlasi tema lähem ülemus oli.
See suur kelm wõttis parandatud ja täiendatud usu Kiisa Mihkli, tema naise ja oma teisepoole ühendatud pealesundimisel wastu. Ta lõtw mehike oli ju ammugi harjunud nende kolme sõna kuulama. Kodus seisis ta Wiiu, wäljas Mihkli ja Liisu walitsuse all. Sest kõik kolm tõendasiwad, et ta neile wõlgu olewat ja et nad temalt selle wõla pärast allaheitmist ja käsutäitmist wõiwat nõuda. Ja Tõnis, kes niisama kergeusuline kui õrnatundeline oli, wõttis wõla puiklemata oma peale ja püidis seda raske töö ja alandliku sõnakuulmisega tasuda. Et ta oma wõlgniku-saatust alatasa põhjas ja siunas, see ei tähendanud palju, see oli tal halwaks wiisiks, seda ei pannud ka keegi wõlaandjatest tähele.
Peremehele ja perenaisele oli ta selle nurme-nurgakese eest wõlgu, mille peal ta oma-ehitatud sauna-urtsik asenes, ja selle aiamaa-ribakese eest, kus ta omale mõnes waos kartulid ja paaris peenras kapsaid kaswatas. Ta maksis oma wõla iga aasta tööpäewadega ära, aga see ei mõjunud midagi, wõlglaseks tunnistati ta siisgi.
Ta maksis oma wõla koguni kahekordselt ära, sest ta tegi oma urtsiku aseme ja aiamaa eest ka mõisa aasta ümber
