— 150 —
nende uusi kombe-weidrusi naljatawal toonil naeruwääriliseks teha, ja see tänamata töö nüri aruga inimeste kallal kestis igapäew edasi.
Aga Pärtli Willem ei olnud mitte Lõhmuse Anu.
Tal puudus Anu pehme kannatus, heasüdamline õrnus, armastusest woolaw salliwus, mille alla end siisgi wõidulootus peitis.
Willemi waimline jõuetus ei keelanud teda naise wastu oma sõjariistadega wõitlemast, ja need oliwad: wäiklane torisemine, kärsitu pealekäimine, winduw-kihwtine süidistamine, alaline haawaw ja tüitaw ohkimine naise jumalakartmata kangekaelsuse pärast. See kõik oleks nõrgema iseloomu, kui Juula oli, warsti ära kurnanud ja seega kas allaheitmisele sundinud, wõi naise elu niisuguse mehega põrguks teinud.
Juula pani wastu. Weel oli tal jõudu wastu panna. Weel oli tal terwist, elurõemu ja eluwisadust. Ja kui ta wahel waimlist ergutust, meelejahutust ja julgustust tarwitses, siis käis ta teise ilmalapsega, Lõhmuse Taawetiga, juttu westmas. Nad oliwad head sõbrad kahekesi. —
Wälispidiselt eeskujulised „maltswetid“ elasiwad Sanglepa talus.
Need oliwad peremehest ja perenaisest peale kuni karjapoisini ühelmeelel ja waimlisel kokkukõlal.
Nad wõtsiwad uue usu nagu kingitud hobuse ilma suhu waatamata wastu.
Ja nad wõtsiwad ta wastu, sest et ta neile tulu tõotas, ja et nad moodist maha ei tahtnud jääda.
Usk oli neile ennegi tulu- ja moodi-asi olnud. Nüid wahetasiwad nad moodi, nagu moodisid ikka wahetatakse, ja walisiwad selle, mis neile suuremat tulu tõotas.
Need oliwad need kawalad usklikkude seas. Nad püidsiwad Jumalat ja inimesi petta. Nad arwasiwad, et nende pettus nii peenike, nende wale nii warjatud on, et Jumal, Maltswet ja usklik kogudus sest aru ei saa, seda ei näe.
Uue usu nõudeid ja tingimisi täitsiwad nad silmakirjaks, üksnes wälise ilma, üksnes nägijate ees. Ei wõtnud keegi wiina, ei põletanud tubakat, ei söönud sealiha ega
