— 141 —
oma südametunnistusega üksina. Eemalseisja ei näe iga pisikest täppi, ise näed küll — salajas, oma südametunnistusega üksina. Madis wõis küll mõne oma teo kohta soowida, et see parem oleks wõinud olla, sest hea oli see muidugi, ja ta hinges wõisiwad wahel ka halwad himud, pahad aimed, patused soowid, ülekohtused nõud liikuda. Aga täppi, mida näha oleks wõidud ja mida ta ise täpiks oleks wõinud pidada, polnud ta au peal mitte, ja need halwad instinktid, mis tal wahel oliwad ja mis igal inimesel ning mõnel inglilgi on, ei saanud ju tegudeks; nad oliwad ainult tegude seeme, mida Madis idaneda ei lasknud, mis ta armuta ära häwitas, kui ta nende kihwtist magusust mõne aja maitsnud.
Madis ei unustanud ennast ära.
Madise kellad käisiwad sekundi pealt õieti.
Õieti käis tema aime-kell, mis teda wõeriti teo eest hoiatas, õieti ta mõistuse-kell, mis temale õige tee kätte juhatas, ja õieti ka ta südametunnistuse-kell, mis tema sisemiste liikumiste üle, kui ülem-kontrolör, walwas ja neid hädaohtlikkudel silmapilkudel korraldas.
Madis oli aus mees. Ta ei teinud kellegile ülekohut, waid igaühele õigust. Ta ei teinud kellelegi paha, waid sagedasti head. Ta oli üleaedsele ustaw üleaedne, sõbrale truu sõber, teenijale õiglane peremees. Aga nagu teda esimese sõnaga ausaks meheks nimetati ja alles teise ja kolmandaga mõistlikuks, targaks ja korralikuks, nõnda nimetati teda ka esimese sõnaga ausaks ja alles tagumisega heaks inimeseks.
Ei teatud, millest see tuli.
See oli kord nõnda.
Ei küsitud ka, kas talle sellega ülekohut ei tehtud, kas see mitte tänamata ei olnud.
Inimestel näis niisugune tundmus, niisugune ülekohtune, tänamata tundmus olewat.
Weel enam: teda kardeti.
Ta oli aus mees ja hea mees, ta ei teinud kellegile ülekohut ega kellegile paha, aga teda kardeti.
