— 140 —
teise müija käest ometi sigu tahtwat osta, kui Madis neile ei müi — siis — siis müis Madis neile sead ära…
Sest need inimesed tahtsiwad meelega põrgusse minna.
Hukatusest peasta oli neid wõimata.
Teise müija käest oleksiwad nad ometi sead ostnud.
Selle nälgiwa popsi hinge eest aga, kes sead metsast salaja ära oleks wiinud ja oma patukoormat nende söömisega teadmatalt suurendanud, oleks Madis pidanud wastutama. Ta pidi ju teadma, et sead metsast ära wiiakse, aga ta ei wõinud teada, kes wiija saaks olema, ja nõnda ei wõinud ta katset teha, wiija hinge peasta, mis ehk wahest korda oleks läinud. Muidugi oleks siis patt Madise oma hinge peale langenud…
Tõnu-Peetri Madis oli üks neist inimestest, kes kõik õieti teewad. Nõnda, et neile kellegil midagi ette pole heita. Et teised sellega, mis nad teinud, rahul on.
Üks neist, kes kõik tegemata jätawad, mida wõidaks laita. Mida teised wõiksiwad laita. Ja mida ta siis ka ise peaks laitma.
Ta tegi, mis õige oli, ja jättis tegemata, mis õige ei olnud.
Ja tal oli selle kohta, mis õige oli, ja selle kohta, mis mitte õige ei olnud, imepeenike aime. Aga et ta seda aimet üksi ei usaldanud — seks oli ta liig ettewaatlik mees —, siis pidas ta enne, kui ta midagi hakkas tegema, weel kaua aru, kaalus etlewõtte kümme korda ära, ning terane mõistus, mis seks tarwis läks, oli tal ka.
Nõnda ei eksinud Tõnu-Peetri Madis peaaegu kunagi.
Ja et ta ei eksinud ja kõik õieti tegi, siis seisis ta ausa mehe au sees.
Kõige pealt peeti teda ausaks, siis alles mõistlikuks, targaks, korralikuks. Seda tehtakse ikka, kui keegi ei eksi ja midagi ei tee, mida wõiks laita.
Madise au oli ka tõesti puhas nagu hallika-wesi.
Et külas kedagi ei olnud, kes tema au pealt täppi oleks leidnud, see ei tähenda weel palju. Tähtsam oli, et ta ise oma au pealt täppi ei leidnud, — tema ise salajas,
