— 137 —
mise, algas riid, ja Antsu kui ka wanapiiga enese rahu oli kadunud. Süi selle eest wõttis õrnameelne perenaine oma peale ja hakkas seda ühel ja teisel wiisil, enamisti Jumala abiga, heaks tegema.
Kuid mis tal seni korda minemata jäänud, näis nüid — Maltsweti abiga — õnnestawat. Uus usk hakkas wanapiigale ja wanapoisile külge! Prohweti lugemised awaldasiwad mõlemate, igaweses orjuses karuseks ja okkaliseks saanud tööloomade peale head mõju, ja weel sügawam mõju oli Anu wagusal, meelitawal, nagu emaliku armastuse läbi juhitud kodusel misjonitööl. Üksluise töö ja ühetoonilise elu läbi tuimaks ja puiseks kuiwanud orjadele sattus midagi kätte, mis neid wapustas, nende meeled mõlkuma pani, mis neile uduseid lootusi ja seega teatawa osa uut elu hingesse istutas. Neile tekkis midagi pähe, millega nende nürinenud aju aega wiitis. Ja pikkamisi tärkas nende südames auahnus üles, see kirg-usuliste wägew ja wisa edasikihutaja. Nende silmade ees awanes wõimalus, hallist, tolmusest madalusest, kus nad seni kadunud olnud, üles kerkida, teistele nähtawaks saada. Uue usu läbi pidiwad nad ometi külarahwale silma paistma — niihästi neile, kes ise seda usku oliwad, kui ka neile, kes weel nii kaugel ei olnud, — hoopis rääkimata sellest, et suur Jumal ise neid nüid selgesti pidi nägema, kui ta ka siiamaani ei teadnud wõi ära oli unustanud, kes Lõhmusel teomeheks ja tüdrukuks on. Missugune magus tundmus, Kõigewägewamale ligemal seista kui teised surelikud, „Jumala laps“ olla, kuna kõik teised ümberringi põlatud ilmalapsed on, kes sala kadedusega niisuguste ärawalitute poole üles wahiwad! Waene tundmata teomees ja wana, mahajäetud waimu-tüdruk, kellel ilmas enam midagi oodata ei olnud — nad tundsiwad endid korraga suuremad ja tähtsamad olewat kui kõik need, kes neist igapäewases elus ülemad oliwad. Ja siis weel ootel olew ilmalik ja taewalik tasu! Kes teab, mis hea nõu taewa-isal wanapiiga ja wanapoisiga weel ongi, kes teab, kus nende õnn weel õitseb! Paradiisi-wärawad muidugi seisiwad nende ees ristseliti lahti…
