— 136 —
Seda parem õnn oli wagal perenaisel oma teiste kodakondsetega.
Et Lõhmuse perenaise taktika, mida ta koduste olude tõttu sunnitud oli tarwitama, Kiisa pererahwa omast üle käis, seda näitas oras, mis Anu seemnest aegamööda üles tärkas.
Kui ta ka oma mehe hinge sisse ei suutnud tungida, siis wõitis ta ometi teenijad enda ning seega Maltsweti poolehoidjateks.
Kõige pealt Tiiu ja Antsu.
See oli kentsakas teenijate paar. Esimene wana tüdruk, teine wana poiss. Mõlemad tigedad, urisejad, raske töö ja rõemuta elu mõjul alalise tusapilwe sees liikuwad inimesed. Nende wastastikune wahe oli kassi ja koera wahe. Üks kriimustas, teine hammustas. Nääklemine ja nöökamine, urin ja porin, kus aga kukku puutusiwad. Ja sellega oliwad mõlemad aegamööda nii ära harjunud, ei neil õhtul uni peale ei tulnud, kui päew ilma purelemiseta mööda oli läinud. Seejuures ei wõtnud nende riid kunagi nii karedat laadi, et kooselamine wõimataks oleks saanud wõi leiwawanemaid iseäranis tülitanud; pealegi oli nende kokkupuutumine piiratud, sest et teomees Ants wiis päewa nädalas mõisas teol käis ja Tiiu poisiga waheldamisi „waimu“ kohuseid täitis: töö hoidis neid päewad otsa lahus.
Kuna sulase ja tüdruku ilmasüita kodusõda peremehele ainult nalja tegi — ta aitas neid wahel ise tühise asja pärast tutti-pidi kokku ässitada —, leidis jumalakartlik perenaine mõlemate waenu muidugi kahetsemisewäärt patu olewat ning oli mõlemate lepitamiseks juba algusest saadik tegew olnud, kui ka asjata. Ta tundis enese nende eest nagu wastutawa olewat, sest tema oli nad kokku toonud. Ants, kes juba mõne hea aasta Lõhmuse talus teeninud, oli endise noorema tüdrukuga — sellega, kes peremehele kiusatuseks saanud — wäga hästi kokku leppinud. Niipea aga kui Tiiu tuli, kelle kauplemise Taawet oma patukahetsemise-tujus niisama naise hooleks andnud, nagu oma armukese lahtilask-
