— 102 —
likku joowastust koos oliwad, tema heale piima, tema sõnade mett maitstes — neist peale kuni kõigi nendeni, kes jala ja hobusega läbi pimeda öö, üle lumehangede ja teeaukude, läbi külma wihma ja rõske udu kodu poole tõttasiwad, täitis kõigil üks ja seesama tuksuw, elustaw tundmus rinda: nad oliwad uut jutlust, wägewat kõnet kuulnud; nad oliwad lootuse-puust mahla imenud, nende hinges oli usk ime sisse elule ärganud!
Neil oli nüid midagi oodata.
Nende halli taewa külge oli nagu siretaw täht ilmunud, mis teed näitas. Nende pärismaa ei olnud nüid mitte üksnes taewas, waid usk ime sisse tõotas neile paremat asupaika ja elupõlwe ka selle kindla pinna peal, mis nad endil jalge all tundsiwad olewat.
„Ärge unustage, et Jumal imet wõib teha, et Jumala käes midagi wõimata pole… Jumal tõstab, kui ta tahab, ka praegu weel mägesid paigast, tõmmab merest kuiwa wahe läbi, wiib oma ärawalitud hinged läbi õhu teise paremasse paika… Jumal wõib teid igast hädast, ka kõige suuremast, kohe aidata, wiibimata peasta… Ärge uskuge, et imetegusid enam ei sünni — neid wõib igapäew sündida, wäikeseid ja suuri…“
Need oliwad sõnad, inimese-sõnad, aga tühjad ja paljad ei olnud nad mustale hulgale, kes neid läbi pimeduse, läbi wihma ja udu kui kallist saaki koju kandis, mitte. Uppujatele oli midagi pihku ulatatud, ja nad kahmasiwad sellest kinni, ilma aru pidamata, kas see köis wõi õlekõrs wõi udusulg oli. Neid tõstis paljas teadmine, et neil midagi pihus, paljas usk, et neile midagi kätte ulatatud, silmapilguks wee peale. Ja nende hingest uhtus sel silmapilgul õnne- ja rõemutundmus läbi — suur, wägew, tänust ülewoolaw, nagu tundmus, mis peastmist märkawa uppuja hinge täidab.
Nad kõnelesiwad üksteisega sosistades, sest põnewus, mis neid jutluse ajal sidunud, oli nüid, kus ta järele andnud, nagu waimliseks wäsimuseks, sisemiseks halwatuseks muutunud. Ka arwas igaüks nagu püha saladust põues peitwat, millest walju healega ei kõlba rääkida.
