3.
Aga nõnda mõtlesiwad ja rääkisiwad ainult üleannetumad, ja neid ei olnud palju. Neid ei olnud rahwa seas, kes palwetunnist lahkus, palju rohkem kui need kaks, ehk olgu siis, et meie alt-sauna Tõnise nende juurde arwame, kelle armsam jutuaine oli, oma saatuse üle siunata, ja kes ka täna õhtu, lugemiselt koju minnes, oma näriwale kahtlemisele kõige hea kohta maad andis, kui ta last imetawa Wiiu wastu urises: „Ja ning ei… Nõnna wõi teisiti… … Eks soa näha, kui soab näha!“ Aga ta pidas suu, kui naine teda suud käskis pidada, sest ta oli sõnakuulelik naisemees… Ja lõppeks wõiksime üleannetumate kilda weel noore Pärtli perenaise arwata, kes koduteel mitu korda pead raputas ja endamisi imestas: „Wõi siis palmitsetud juuksed ja kirju riie ja weri ja sealiha! Wõi siis see ongi! Wõi siis patukoorm weelgi suurem!“… Ja ta naeratas endamisi, kuni ta mees nii sügawasti ohkas, et ta enam naeratada ei julenud…
Neid ei olnud palju.
Neist peale, kes Kiisa talus praegu suurele hingeäratajale ja usupuhastajale õhtusööki walmistasiwad, maitswamat, kui nad ise wast aastas korra suhu saiwad, kes aidast ja käsikambrist kõik tulele ja lauale kandsiwad, mis nad kallile Jumala mehele arwasiwad mokka mööda olewat; neist peale, kes Kiisal muidu weel prohwedi jalge ees täis usk-
