— 36 —
linna[1] põlema ja wõttis palju saaki kaasa, surmas palju mehi ja wedas naesed lastega wangi. Sellsamal ajal kutsusiwad Saarlased ja Lindanisa mehed ja Ridalased suure wahwa sõawäe kõigist ligimesist mereäärsist maakondadest kokku ja oliwad nende hulgas kõik wanemad Saaremaalt ja Ridalast ja kõigelt Eestimaalt, mitme tuhande ratsamehega ja mitme tuhandega, kes laewadega tuliwad, ja tõttasiwad Liiwimaale. Ja ratsamehed jalameestega ruttasiwad Metsapoolest läbi Toreidasse; tõised, kes üle mere tuliwad, sõitsiwad oma sõalaewadega Koiwa jõge mõõda üles, ühendasiwad ennast ette ära tähendatud päewal ratsameestega Kaupo suure linna ees ühte, kus sell korral Liiwlased paganaid kartes elasiwad, ja piirasiwad neid kõigilt poolt sisse; ratsamehed seadsiwad ennast linna eeskülje ette, tõised tagaküljes oma sõalaewade ligi jõe kaldale. Ja ambukütid, kes Riiast saadetud oliwad ja Liiwlastega linna kaitsiwad, läksiwad neile lagedale wasta, haawasiwad ja surmasiwad neid palju, et nemad sõariistuta oliwad, sest nemad ei ole sõariistadega niipalju harjunud kui muud rahwad. Pärast seda saatsiwad Eestlased omad kõige wahwemad mehed wälja, maad riisuma; ja nemad paniwad külad ja kirikud põlema, surmasiwad Liiwlasi, keda nemad kätte saiwad, wedasiwad tõised wangi, wõtsiwad palju saaki, ajasiwad härjad ja elajad senna paika, kus nad koos oliwad, tapsiwad härjad ja elajad ära ja ohwerdasiwad oma Jumalatele ja püüdsiwad neilt abi. Aga liha, et ta rajudes pahema käe poole kukkus, kuulutas Jumalate wiha ja paha ettetähendust[2]. Siiski ei jätnud nemad oma ettewõtmist, hakkasiwad tormama linna rahwa wasta, kihtisiwad puid kokku, kaewasiwad linna mäge alt tühjaks ja tõutasiwad sääl „magada” see on: jäädawaks sääl aset wõtta, kunni nemad kas linna ära hä-
