— 35 —
pääletungimise wasta. Aga Riiglased, linna walwsa wahtimisega hoides ja mõne ustawusest kartusega kaksiti mõteldes, ootasiwad piiskopi ja ristisõitjate tulemist. Piiskop, kes sell ajal Wolkwiini, Liiwimaa rüütlite ordomeistriga, Roomas käimas oli ja paawstilt wäga lahkeste wasta oli wõetud ja Liiwi- ja Lätimaa jagamise pärast kirju, ka uuendatud woli jutlust teha pattude andeks andmiseks, oli saanud, tuli rõõmuga tagasi. Ja kui ta wäljakirjutused wolikirjadest läbi Preisimaa seie saatis, rõõmustas ta kõik rahwast Liiwimaal üliwäga, nii et nemad pisarsilmi saadikutele wasta läksiwad, sellepärast et nemad pärast suurt sõa waewa ka paawstilt trõõstimist saiwad. See oli piiskopi kolmastõistkümnes ammeti aasta ja kirikul ei olnud weel rahu sõdadest. Kui nüüd piiskop Saksamaalt tagasi tuli, tuliwad temaga ühes suure rõõmuga kolm tõist piiskoppi... ja palju ristisõitjaid, kelle tulemist kõigilt wäga oodati, et nemad päästaksiwad hädaohus istujaid. Lätlased oliwad rõõmsad ristisõitjate tulemisest, kogusiwad Ümera jõe ääre kokku, läksiwad pisukese wäega edasi ja saiwad suure paganate sõawäega kokku. Kui nad nende suurt hulka nägiwad, põgenesiwad nemad pakku. Eestlased kihutasiwad tagajärele, surmasiwad mõne neist, jõudsiwad Ümera jõe kaldale ja kõik öö otsa käies saiwad nemad hommiku wara Rauba jõele[1], põletasiwad kiriku ja tema wara ära, käisiwad kõik maakonna läbi, tegiwad külad ja majad tuleleekidele roaks, surmasiwad mehed, tõmbasiwad naesed ja lapsed nende warjupaikadest metsades ja wedasiwad neid wangi. Kui Riiglased seda kuulsiwad, astusiwad nemad wälja ja jõudsiwad Toreidasse. Aga paganad kartsiwad nende tulemist ja pöörasiwad kolme päewa pärast kõige oma riisutud saagiga ruttu omale maale tagasi ja Kaupo kihutas mõne Sakslase ja mõne muuga neid taga Sakalani, pani palju külasid ja ka Owele ja Purke
- ↑ Rauba jõgi on tuttaw jõekene Lätimaal, wanast Liiwimaal, hää tükk maad siin pool Riiga.
