– 152 –
Seda wõis ta teha, nõnda kui ka muud loomad, kellele Jumal sarwed ehk kabjad kaitsmiseks annud. Ja mõistmata loomade arwu oli sell ajal wiimati talupoeg tõeste wajunud ja ei tehtud wahet, kes adra taga wõi tema ees käis. Mis pärisherra käskis, pidi talupoeg tegema. Enesele wara korjata ja kaubelda ehk ammetit otsida ja pidada oma himu ja mõistuse järele, ei olnud temal õigust. Seesama õpetaja Kelch tunnistab tõises paigas omas ajaraamatus: „Liiwi- ja Eestimaa oliwad sell ajal tõe poolest mõisnikkude taewas, preestrite paradiis, wõõraste kullakaew ja talupoegade põrgu.“ See on ordo aja lühikene aga selge summa meie maal.
Meil ei ole ruumi ega tahtmist, siin jutustamist ordo walitsuse ajast meie maal pitkemale edasi ajada. Aja üleüldine karw paistab ka neist lühikestest tunnistustest wälja, mis ülemal lugijale ette panime, ja sest üleüldisest teadusest olgu lugijale seekord küll.
Et niisugusele korratumale ja wallatumale elule ja walitsusele wiimati kuri ots pidi tulema, wõime ette ära arwata. Liiwimaa naabrid hommiku ja õhtu pool oliwad aegamööda palju wägewamaks kui enne kaswanud. Nimelt Wenemaa oli aastal 1480 raske Mongolite ikke, kelle jutad teda enam kui kakssada aastat pigistasiwad ja waewasiwad, koguni maha raputanud ja hakkas nüüd oma asju mehisel wiisil parema korra pääle seadma. Pisukesed wene würstkonnad, mis senni ükstõisest enam ehk wähem hoolimata elasiwad ja tallitasiwad, saiwad wiimati kõik Moskwa suure würsti wõimuse alla, kes siis kõik senni tükendatud Wenemaa üheks suureks riigiks ühendas ja ennast Tsaariks nimetama hakkas. Mida enam riik ja jõud Tsaaridel kaswas, seda enam näitas neile meie Läänemere kallas wäga tarwiline oma riigi jagu olewat. Nad soowisiwad Liiwi-, Eesti- ja Kuuramaad enesele, et sellega õhtupoolsele Europale ja tema kõrgemale waimuharimisele nagu ligemale saada. Pääle selle arwasiwad Wene Tsaarid enestel ka enam õigust kui Saks-
