– 151 –
tatud kontrahtisid murrawad ja eneste keskes, mõisnikkudele suureks kahjuks, selle otsuse teinud: Kui üks waimuliku seisuse liige sureb ja mingisugust kirjutatud testamenti järele ei ole jätnud, et siis kõik tema pärandus piiskopile peab jääma. Weel enam: Piiskopid ja doomiherrad muretsewad üksina selle eest, et nende köögid ja keldrid täis oleksiwad, aga Jumala teenistuse eest kannawad nemad wähe hoolt. Tõiseks, et ordomeister ja tema ordo muu mingi eest ei muretse, kui üksina enese eest ja tõisi seisusi maha rõhkuda püüawad. Et neil igal ajal sõbru oleks, saadawad nemad iga aasta suured rahasummad Rooma linna ja tõisi paikadesse kuningliku isandatele ja teewad selle läbi maa waeseks. Ka sünnitawad nemad alati tüli, mis läbi rahu ja armastus maalt häwib ja puhas kahtlane meel kaswab. Kolmandaks, et mõisnikud oma talupoegadele niipalju orjust, kümnest ja muid maksusid pääle panewad, kui nemad ise tahawad, mis läbi nemad wereni ära saawad imetud ja jõuetumaks jääwad üleüldsid maa koormaid kandma[1]. Neljandaks, et kaupmehed, niihäste need, kes omalt maalt, kui ka wõõrad, liig suurt kaswu wõtawad, iseäranis mõisnikkusid ja talupoegi wõlgu wõtmisega petawad ja iseäraliste tembutustega ära imeda mõistawad. Sagedaste wedawad nemad oma kaswu pärast wilja omalt maalt wälja ja mis nad seie jätawad, seda ei müü nemad häda ajal kas sugugi tagasi ehk kolmkord kõrgema hinna eest, kui ise oliwad maksnud, mis läbi sõa ajal ehk kehwal aastatel ütlemata häda sünnib ja mitu tuhat inimest nälga peawad surema.“
Nii mõistsiwad seisused ise ükstõise pääle kohut ja ükstõist hukka. Üks seisus oli tõisele liiga teinud, kõik kokku ühtlasi talupoegadele. Wiimati ei jäänud Eestlastele muud õigust, kui mõrtsukale wasta panna, kes meelega elule otsa tungis tegema.
- ↑ Üleüldsed koormad oliwad nimelt: sõateenistus, küüt, teede seadmine, awalikud ehitamised.
