– 134 –
turid ja lossipäälikud kokku oliwad ordomeistri nõukogu, keda igakord ordomeister kokku kutsus, kui suuremat nõupidamist ehk otsuse tegemist tuli. Sellsinatsel nõukogul oli ka õigus, uut ordomeistrit walida, kui wana suri. Ordomarsali hooleks oli kõik muretsemine sõatarwituste eest. Kui ta ordomeistriga ühtlasi sõtta läks, siis seisis tema selle all; aga kui ordomeister ise wälja ei wõinud astuda, andis ta kõige ülema käsuandmise ja kamandamise õiguse ordomarsali kätte ja pidiwad kõik sõamehed tema sõna tõrkumata kuulma, kui oleks ta ordomeister ise. Ordo päämees oli ordomeister, kes Lätimaal Wõnnu linnas uhkes lossis elas. Tema käes oliwad kõik walitsuse ohjade otsad. Tema andis seadusi, laskis raha lüüa, tegi lepinguid wõõraste würstidega, aga kõik suuremad asjad pidiwad enne nõukoguga kokku ära kõneldama. Wastamist tema töö ja tallituste pärast wõis temalt üksina kõrgemeister nõuda, kes kui kuningas üle kõige Saksa ja Liiwi ordo walitses ja Saksamaal elas. Ka kõrgemeistril oli oma nõukogu, kes teda oma nõuuga awitas ja toetas ja tarwilisel korral uut kõrgemeistrit wana asemele walitses.
Wäljast poolt oli Liiwimaa ordo seisus ja walitsuse kord õige kena näha, aga seestpidi oli ordo täis waimu toorust ja elu roojust. Abielusse heitmine ei olnud ordo liikmetele lubatud, aga selle asemele tungis pea inetu lihahimu täitmine kõige nurjatumal wiisil. Kus karsket naesterahwast majas ei walitse ja meesterahwa karedamaid elukombid ei pehmenda ega puhasta, sääl hakkawad kõiksugused kurjad tõbed kergeste meeste elu külge, iseäranis kui neil palju aega, raha ja wõimust käes. Nõnda oli meie ordo wendagega. Nii kaua kui piiskop Albert elas, kes neid juhatada ja piiris pidada mõistis, läks ordo rüütlite elu weel korda, et küll ka tema ajal ju mitmesugust kaebtust rüütlite pääle tõsteti. Aga pärast Alberti surma tungisiwad pea ja ruttu mitmesugused pahad ja patud ordo rüütlite lossidesse. Iga ajaraamat, mis meie ordo ajast jutustab, teab
