– 133 –
guse pärast, ostetud uue omanduse kahekümne tuhande marga eest Liiwi ordole omaks ja päriseks käest andis. Esimesel Novembri kuu päewal 1347 jätsiwad wiimsed Daanlased Eestimaa Jumalaga ja sest ajast saadik oli meie maa ordo ka Harju ja Wiru maakonnas peremees ja walitseja. Sest aastast saadik oli siis kõik Kuura- Liiwi- ja Eestimaa Soome lahest kunni üle Wäina jõe Sakslaste päralt ja nimetati seda maatükki, kõik Balti ehk Läänemere maad ühtekokku, ka Liiwimaaks ja meie maa ordot Liiwimaa ordoks. Seesinane ordo on meie maal enam kui kolmsada aastat elanud ja walitsenud, nõnda kui ju ülemal tähendasime.
Et ordo aja wälimesed sündimused palju muud ei ole, kui alalised riiud piiskoppide ja linnadega ehk werised taplused naabritega, siis ei taha meie nende jutustamisega ome lugejaid siin pitkemalt wäsitada. Meie tõttame sellepärast lühidelt kuulutama, kudas Eestlaste käsi ordo walitsuse all käis. Aga enne weel mõni sõna ordo walitsuse korrast ja elust, nõnda kui ka tõistest Saksa seisustest sell ajal siin maal.
Meie kuulsime juba, et ordo igas maakonnas, mis ta ära wõitis, pea kindlad lossid üles ehitas, kust ümberkaudist maad walitseti ja kaitseti. Ordo wennal, kelle hooleks lossi kaitsmine jäeti, oli ordokomtur nimi, tema walitsuskonda ümber lossi nimetati komturkonnaks. Komturi ammet oli, pääle lossi kaitsmise waenlaste wasta, komturkonda walitseda ja tülitsejatele kohut mõista. Abimehiks ja nõuandjaiks oliwad temale tõised ordowennad, kes tema lossis aset pidasiwad ja tema all seisiwad. Ordo wendade kogu igas lossis kutsuti konwendiks, kellel lossi ja maakonna suuruse järele enam ehk wähem liikmiid oli. Pääle selle oli igal komturil oma jagu alamaid sõamehi lossis. Sõa ajal pidi komtur kõige oma sõawäega wälja astuma ja igas tükis ordomarsali sõna kuulma, kes kõige ülem sõajuhataja ehk kindral oli. Pisemates lossides ei walitsenud komturid, waid alamad päälikud, keda lossipäälikuteks nimetati. Kõik kom-
