— 101 —
Eestlased senna kõige oma riisutud saagiga. Kui ristisõitjad neid nägiwad purjetawat, paniwad nemad kodanikkudele ja kaupmeestele seda süüks, et nemad kristliku nime waenlastele luba andsiwad, keelamata nende sadamast mööda sõita. Et kodanikud ja kaupmehed asjaga tegemist ei teinud ja ennemine kindlat rahu Eestlastega pidada tahtsiwad, läksiwad ristisõitjad oma piiskopi juure ja palusiwad luba, paganatega tapelda. Piiskop, nende tahtmist kuuldes, püüdis neid nende ettewõtmisest tagasi hoida, muist et kirik Liiwimaal nende tulemist ootas ja nende ärajäämist kudagi täita ei wõinud, muist et neile ommeti waenlaste läbi ka kahju sündida wõis. Aga ristisõitjad käisiwad õigel ajal ja mitte õigel ajal[1] kangeste pääle ja ei jätnud järele, Jumala halastuse pääle lootes. Eesti ja Liiwi paganate wahel ei olewat, ütlesiwad nemad, mingisugust wahet, ja nemad palusiwad, et piiskop neile loa annaks ja neid selle wäärt arwaks, et ta neile nende pattude eest selle tapluse pääle paneb. Kui piiskop nende kindlat meelt nägi ja et ta paremaks arwas, sõna kuuldes tapelda, sest sõnakuulmine on parem kui ohwer[2], siis andis tema nende tahtmisele järele ja pani neile nende pattude andeks andmiseks pääle, paganatega mehe wiisi wõidelda tapluses, nõnda kui nemad palunud oliwad. Nüüd püüdsiwad ristisõitjad wahwaste Kristuse nime eest tapelda, ja oma sõariistadega wägewaste ehitatud, seadsiwad nemad rutuga laewad korrale, kellega nemad pääle hakata tahtsiwad. Kui Eestlased tõisel pool seda nägiwad, tallitasiwad nemad kaheksa sõalaewa wähe kaugemale tõistest ja arwasiwad, nad wõiksiwad ristisõitjaid, kui nemad wahele läheksiwad, sisse sulguda ja sedawiisi laewu, mis nende wastu oliwad walmistatud, ära wõtta. Sakslased tungisiwad suure tuhinaga nende kallale, sõudsiwad kahele Eesti sõalaewale ligi, läksiwad senna sisse, surmasiwad arwata kuusküm-
