— 100 —
Kui Sakslased seie maale tuliwad, oli meie esiwanematel ka mere pääl nendega tegemist ja puutusiwad nemad ju enne suurt Eesti sõda Sakslaste laewadega mitukord kokku. Missugused need kokkupuutumised olnud ja kudawiisi wanad Eestlased merel sõdinud, jutustagu meile jälle tuttaw Läti Hindrik. Et mõnele lugijale sõa lugu liiaks ei läheks, siis arwame, et kahest tükist küll on ja tahame neid kohe kuulda lasta.
Lugijad teawad, et piiskop Albert sagedaste Saksamaale sõitis, et säält enesele abi tuua. Hulga ristisõitjatega tuli tema siis jälle Liiwimaale pea tagasi ja nimelt merd pidi. Ka kewade aastal 1203, see on siis 5 aastat enne Eesti sõa hakatust, oli tema tagasi tulemas ja hulk sõamehi temaga. Läti Hindrik kirjutab sest tagasitulekust nõnda:
„Et piiskop ei kartnud, oma seltsimeestega hääd ja kurja kannatada Jumala pärast, siis läks tema laenetawale merele ja leidis, kui ta Lüstrias, mis üks maakond Daanis on, maale astus, sääl Eesti paganaid Saaremaalt kuueteistkümne laewaga, kes parajaste ühe kiriku ära oliwad põletanud, inimesi surmanud ja mõned wangi wõtnud. Ka oliwad nemad maad rüüstanud, kelli ja muid kiriku asju ära wiinud, nõnda kui Eesti ja Kuura paganad harjunud oliwad tegema Daani ja Rootsi kuningriigis. Ristisõitjad paniwad ennast sõamundrisse ja tahtsiwad paganaid ristirahwale tehtud kahju eest nuhelda. Aga kui paganad teada saiwad, et ristisõitjad Liiwimaale sõitsiwad, kartsiwad nemad wäga ja waletasiwad, nemad olewat Riiglastega rahu teinud. Et ristiinimesed neid uskusiwad, siis pääsiwad nemad küll sell korral nende käest, aga nende pettus ei toonud neile ühtegi kaswu, nad sattusiwad pärast keelte sisse, mis neile pandud oliwad. Sest kui ristisõitjad Jumala juhatuse all terwelt ja õnnelikult Wisbi linna[1] saiwad, wõtsiwad säälatsed kodanikud ja wõõrad neid rõõmsaste wasta. Mõne päewa pärast saiwad ka
- ↑ Wisbi oli kaubalinn Gootlandi saarel.
