veel teisi lapsi, poegi või tütreid, ning kui vanad on need. Alles pärast seda ütles ta:
„Praegu on see sarvede asi alles segane, peaks ära ootama, kuni ka teised lapsed, kuni kõik lapsed, keda tulevikus sünnitate, saavad kaksikute vanuseks, alles siis võiks midagi kindlat öelda, sest võib-olla ei tule teistel lastel üldse neid mügerikke ja siis polegi kaksikutel sarvi, vaid ainult anumaalia, nagu esimestel lastel sagedasti, liiatigi kui kaksikud.“
„Aga mis peab selle anumaaliga tegema?“ küsis Juula.
„Raske öelda,“ vastas velsker. „Uuemal ajal on kindlaks abinõuks, et esimesi lapsi ei sünnitata.“
„Kuidas need siis ilma tulevad?“
„Ei tulegi.“
„Mis jutt see nüüd on,“ ütles Juula poolpahaselt. „Kuhu see laps siis jääb?“
„Seda juba mina ei tea. Peab küsima ämmaemandalt või arstilt. Ja poiste sarvedega võiks ka arsti juurde minna, küll tema juba ütleb, mis öelda on.“
„Mõtlesin korraks, et kui läheks õige õpetaja juurde.“
„Võiks ka sinna, aga enne arsti juurde, sest õpetaja tuleb ikka viimaseks, nii et kui keha enam aidata ei saa, siis asume hinge kallale.“
Need targad sõnad meeldisid Juulale ja sellepärast läks ta poistega arsti juurde. Aga siin tabas ta, ilma et oleks ise seda teadnud, kaks kärbest korraga, sest arst oli alguses õppinud usuteadust ja alles hiljem, kui ta sellest juba niipalju teadis, et võis kõiges kahtlema hakata, arstiteadusele üle läinud. Ent seeme, mille usuteadus tema hinge oli külvanud, polnud idanemata jäänud, nii et kui ta jõudis ka arstiteaduses kahtlema õppida, otsis ta vahetevahel lohutust usuteadusest, mis tundus täiuslikumana kui ükski teine teaduseharu, sest ta toetus sõnale ja võlgnes tänu oma olemasolu eest ainult usule. See oli hinge matemaatika, see oli muusika kontrapunkt, mida pole vaja millegagi põhjendada või tõestada, ta on lihtsalt olemas, muud midagi. Loodusteaduste nõrkuseks meie arsti arvates oli just see, et nad katsusid põhjendada ja seletada. Aga inimese mõistus on puudulik ja tema ise surelik, sellepärast tuleb tal põhjendades ja seletades ikka kas aastatest või andmetest nappus kätte.
83
