VIII
Kaua aja tagant sai Jürka jälle kord koju naist ja lapsi nägema, kus lootis leida rahu ühiskondlikest askeldusist. Aga asi läks teisiti, kui ta arvanud, sest Juulal oli tema tarvis juba üllatus valmis, millega ta esines esimesel parajal juhul.
„Vanamees,“ ütles ta saladuslikult, „mõtle ometi, mis hull asi meie kaksikutega: neil kasvavad sarved pähe.“
„Ä'ä latra,“ lausus Jürka üsna rahulikult, nagu oleks ta seda juba ammugi teadnud või oodanud.
„Tõsi jutt!“ kinnitas Juula. „Väiksed nubrikud on juba olemas.“
„Mõni muu viga ehk.“
„Mis muu viga siis, kui sarved. Poisid ütlevad, et kihelevad teised.“
„Küllap elavad ka sarvedega, kui on aga õiged tunnistused taskus,“ arvas Jürka.
Aga Juulale tegid poiste sarved päev-päevalt ikka rohkem muret ja ta ei saanud muidu hingerahu, kui läks ämmaemanda juurde, ja kui see ei teadnud midagi öelda, siis läks rääkis velskeriga, kel puujalg ja üksainus silm, seegi poolpime. Ent velsker ütles, et tema peaks vähemalt teist poissi nägema, tema sarvi iseoma käega katsuma, muidu ei tea tema midagi. Ja kui Juula viis ühe poisi velskeri katsuda, siis arvas see, et ta peaks ka teist poissi nägema, muidu võib eksida. Nõnda pidi Juula veel kord velskeri juurde jõlkuma ja nüüd juba selle poisiga, kes jäi esteks koju. Aga kui velsker oli ka selle poisi pea suure hoolega läbi sõrmitsenud, tuli ta otsusele, et õiget aru ei saa muidu kätte, kui poisid peaksid mõlemad korraga kohal olema, nii et ta võiks poiste sarvi võrrelda, sest ainult võrdlev teadus on päris kindel. Nõnda siis läks Juula veel kord velskeri juurde, nüüd juba kahe poisiga, nii et oleksid kõik neli sarve, mis neil esiotsa olemas, korraga kohal. Kui nüüd velsker mõlema poisi sarvi oli hoolega võrrelnud, küsis ta Juulalt poiste vanadust, ja kui sai selle teada, huvitas teda, kas Juulal on
82
