V
Samal ajal, kui Jürkal ja Juulal oli tegemist sellega,et Lisete oli peale surma otseteed põrgu läinud, tõusis uus häda. Jürka tahtis nimelt oma esimesed kaksikud kirja panna ja läks selleks uuesti õpetaja juurde. Tema ei tahtnud, et nendega sünniks ühel ilusal päeval samuti, nagu sündis Jürka endaga – lähed õpetaja juurde, seisad tema ees elavalt oma kahel jalal, aga sulle öeldakse, et sind ei ole, hingekirjas ei ole. Jürka tahtis, et tema lapsed oleksid hingekirjas, nii et ta teaks – neil on hing. Sellele viimasele pani Jürka väga rõhku, sest ta tahtis õndsaks saada ja lootis, et ka tema lapsed saavad õndsaks, kui neil on hing.
„Aa! Põrgupõhja Vanapagan!“ hüüdis õpetaja Jürkale juba enne vastu, kui see jõudis teretadagi. „Nüüd ma juba tunnen sind. Tuled just õigel ajal, mul on sinuga asja.“
„Ei, minul on õpetajahärra juurde asja,“ ütles Jürka. Aga pastor ei võtnud tema sõnu nagu kuuldavakski, vaid rääkis edasi:
„Tahtsin sulle juba järele saata, aga tuled nagu kutsutud. Kuule, mis on õieti sinu hingekirjadega – ma mõtlen, sinu enese ja su kadunud naise hingekirjadega? Sa ütlesid mulle esimene kord, kust sa oma naisega pärit, aga kui ma sealt järele küsisin, siis vastati mulle, et ei sind ennast ega sinu kadunud naist seisa seal hingekirjas.“
„Mu eit on ju surnud,“ ütles Jürka, et midagi öelda.
„Mis sest, et surnud, aga hingekirjas võiks ta ikkagi seista, sest hing ei sure, tema on igavene. Aga hea küll, olgu sinu kadunud naisega kuis tahes, jätame surnud rahule, nagu sa soovid, sest nende hingekirju peetakse taevas…“
„Hingede hingekirja peetakse taevas,“ lausus Jürka pastori sõnade vahele.
„Väga õige: hingede hingekirja peetakse taevas,“ kordas pastor nõus olles. „Aga kuis on sinu enese hingekirjaga, sina ju elad alles? Sinu hingekiri peab maa peal olema, sest sa ju ise oled alles siin.“
51
