puusärk hauda lasta ning haud kinni ajada. Sellejuures tõusis vagadel küsimus: kas kontidele peab uuesti kella lööma, kas uuesti „Mullast oled sa võetud ja mullaks…“ ning need teised sõnad lugema? Kas ei piisa sellest, et nad pannakse kirstu, mis on saanud juba kellahelina ja kirjasõnad? Aga selle küsimuse otsustas Jürka Juula nõuandel ruttu: ta laskis kellad uuesti helisema panna ning lugeda ja laulda, kuigi oli veendunud, et leitud kondid pole Lisete omad. Ta tegi seda selleks, et ometi kord asjaga ühele poole saada.
Ametiasutuste seisukord oli raskem. Kontide kuuluvuse küsimus oli küll lahendatud, aga otsustamist nõudis ka teine küsimus: kuidas oli kadunud Põrgupõhja perenaine surnud ja kuidas olid tema luud-kondid sattunud metsa? Asi oli mitmeti väga kahtlane, aga temal oli ka tunnuseid, mis lasksid oletada kõige loomulikumat süütust. Sest kas võis tõenäolikuks pidada, et kaksikutega rase naine, nagu Juula, paar nädalat enne mahasaamist hakkaks vägivalda tarvitama teise naise suhtes, kelle abi ta ise varsti nii hädasti vajaks? Ja peale seda minna mehe järele – rahulikult, nagu kõik kinnitavad ning lasta sel lauakandam selga võtta ning see kilomeetrite taha viia, et näidata – laipa ei ole? Uskumatu! Iseasi, kui nad mängisid mehega algusest saadik kokku, see oleks hoopis iseasi, aga selleks pole andmeid. Sellepärast oli ainuke õige – asi lõpetada.
50
