„Sul, näljakoil, polegi maksta.“
„Korista oma kondid!“ karjus Jürka nüüd ja ta hääletoon pani Malle kodarad käima. Veel samal õhtul läks ta Põrgupõhjalt, pamp seljas. Riia magas juba sel ajal. Kui ta järgmisel hommikul Malle ei leidnud, küsis ta isalt tema järele.
„Mall läks, käed põlle peal,“ ütles Jürka.
„Kuhu, isa?“
„Kes teda teab kuhu.“
„Millal ta tagasi tuleb?“
„Kes talt küsis.“
„Vaat kui ei tulegi änam!“ hüüdis Riia rõõmsalt.
„Ega tulegi.“
Paari päeva pärast tuli Ants Põrgupõhjale kuulama, et mis prahvak selle Mallega olnud ja miks ta nii ülepeakaela minema aetud.
„Varganägu,“ ütles Jürka.
„Mall või?“ imestas Ants.
„Kellest siis jutt?“
„Mis ta varastas?“
„Aga kust mina tean, mis ta kõik varastas.“
„Kust sa siis tead, et ta varastas?“
„Käskisin käed põlle alt välja võtta, ja kui võttis, siis oli seal käntsakas pekki ja kõrisev niidikera, Juula-aegne.“
„No mis vargus see on,“ lausus Ants andestavalt.
„Aga kui käib ühtepuhku naabri vahet, käed põlle all?“
„Kas siis tabasid ta mitu korda?“
„Pidin ma siis laskma ta edasi kanda?“
„Oli sul tunnistajaid, kui tabasid ta?“
„Kust ma need pidin võtma?“
„Aga seda oleks pidanud nõnda seadma,“ seletas Ants, „sest nüüd seisate mees mehe vastu, tema ütleb, et ta pole hoopiski varastanud, sina ütled, et on, kumba uskuda, kumba mitte.“
„Ütleb siis Mall, et tal polnud pekikäntsakat ja niidikera põlle all?“
„Seda mitte, aga tema ütleb, et ta tahtnud nendega toa juurde tulla, mitte varastada.“
„Mis ta siis õueväravast välja otsis?“
186
