„Tule lähemale.“
Jürka jättis töö ja läks haige voodi ette.
„Istu,“ näitas Juula voodiservale.
Jürka istus.
„Vanamees,“ algas Juula uuesti.
„Mh!“
„Kas sa mäletad seda karu, kel olid kaksikud?“
„Meil olid ka.“
„Sa tapsid pussiga vana ema.“
„Sina ju torkasid lõpuks, nii et…“
„Ja karu ise lõi pussipeale käpaga otsa…“
„Mis siis sest?“ küsis Jürka, kui Juula enam ei rääkinud.
„Misuke maa seal oli?“ küsis Juula vastu.
„Samblane.“
„Eks olnd! Ilus roheline sammal!“
„Küllap vist.“
Tükike vaikust.
„Mäletad sa veel, kui me kahekesi öösel metsas kokku saime?“ küsis Juula siis.
„Vahel nagu mäletan.“
„Misuke maa seal oli?“
„Samblane.“
„Veel pehmem ja ilusam kui seal, kus see karu, kel kaksikud, eks?“
„Küllap vist.“
„Niisukest sammalt tahaks ma, kui viid mu siit.“
„Eks võiks ju…“
„Jah, vanamees, seda võiks sa, siis pole laudade hööveldamisest seespoolt lugugi.“
„Ei, eit, hööveldan lauad ja toon ka sambla, nii et oleks…“
„Too sammal, vanamees, palju pehmet, rohelist sammalt, nagu tapaksime karu või sigitaksime salaja kaksikuid.“
„Eit, nüüd hakkad tõesti surema.“
„Miks nii, vanamees?“
„Muidu sa ei räägiks nõnda.“
167
