XVII
Põrgupõhja Juula oli juba ammugi suremiseks valmis, aga surm ei tulnud ega tulnud. Mõnikord oli Juulal endal tundmus, et nüüd just on saabumas lahkumisetunnike, teinekord jälle arvasid teised, et nüüd ta enam ei jää, kuid ometi vireles haige päevast päeva edasi. Sellepärast oli Jürkal rikkalikult aega mõtlemiseks ja ettevalmistuseks, kuidas kord üksi olla ja elada. Jätkus aega surmaga harjumiseks surijalegi.
„Vanamees, sa löö õige mu puusärk kokku, et ma näeks, misuke ta saab,“ ütles Juula kord Jürkale.
„Lauad on juba valmis vaadatud,“ vastas see.
„Noh, mis siis änam.“
„Mõtlesin, et kes teab, mis mõtled, kui…“
„Mis seal veel mõelda, see juba ammugi mõeldud.“
„Mõtled viimaks, et ootan su surma.“
„Peadki ootama, nagu ma isegi.“
„Ei saa, vanamoor.“
„Pead saama, sest…“
„Küllap vist.“
Nõnda siis tõi Jürka lauad tuppa ja hakkas saagima ning hööveldama, mõõtma ning kopsima. See võttis hulk aega. Juula tüdines kuulates, sest nagu ta nüüd leidis, meeldis talle juba rahu ja vaikus rohkem kui müra ja askeldus.
„Mis sa seal niipalju hööveldad?“ küsis ta viimaks.
„Teen lauad siledaks,“ vastas Jürka.
„Tee ainult väljaspoolt, et teistel oleks ilusam vaadata.“
„Teen ka seespoolt, et sul oleks parem magada.“
„Kui paned mu sinna, siis uni niigi hea.“
Jürka askeldas laudadega edasi. Natukese aja pärast hüüdis Juula:
„Vanamees!“
„Mis on?“
166
