„Eks ma öelnd sulle, vanamees, küll, et mis sa must änam loksutad, tundsin ju, et jumalahäda, sest muidu oleks mu omadki rohud aidand,“ ütles Juula Jürkale etteheitvalt.
„Ma kirjutan siiski mõned pulbrid,“ rääkis arst rahustavalt, „aga neid ainult siis võtta, kui tulevad ehk valud.“
„Kui jumala valud, siis tulgu nad,“ ütles Juula.
„Jumal saadab hädad ja surma, aga valud on kurjast,“ seletas arst.
„Kui kurjast, siis võtame pulbrid,“ arvas Jürka.
„Ja muidugi, siis võtame, kui kurjast,“ nõustus nüüd ka Juula.
Õpetaja juures läks pisut rohkem aega, sest igavese hinge arstimine oli keerulisem toiming kui ajaliku keha aitamine. Et vaimulikul poleks vaja välja vankri juurde tulla, pidi Juula sisse minema, aga tema vähene jõud oli pika sõiduga nii napiks jäänud, et jalad ei võtnud enam hästi vedu. Peeti aru, kuidas olla ja mis teha. Aga siis tuli Jürkal hea mõte.
„Mina ise viin su sisse,“ ütles ta Juulale.
„Kui aga jäksad,“ lausus see vastu.
„Küllap jäksan,“ vastas Jürka ja õpetas eite: „Aga sa pead mul kaelast kinni võtma.“
„Või kaelast kohe… Enne surma peab veel selle hullu tüki ära tegema, et…“
„Küllap vist.“
Ja nõnda võttiski Jürka eide vankrist sülle ning see pani talle oma kondised käsivarred ümber punase ja karvase kaela. Et niisugune asi sündis nende vahel esimest korda, siis tundis Juula, et nii hea nagu täna pole vanamees veel kunagi olnud, ainult kahju, et nüüd peab vist varsti surema, et vanamehe headus tähendabki surma. See liigutas nii väga ta meelt, et silmad läksid märjaks ja märgade silmadega jõudis ta vanamehe süles õpetajagi ette. Suur meeleliigutus mõjus sellekski kaasa, et ta oma pattudest sai õpetajale palju rohkem pihitud, kui ta seda muidu oleks teinud. Lõpuks jutustas ta noore Antsu ja Maia loogi ning lisas sellele Kusta tõotuse, et ta tapab noore Antsu, kui ta tema kätte saab. Kuna aga nüüd see oli juba surnud, siis tahtis Juula teada, kas see on patt, kui ta rõõmustab noore Antsu surma pärast.
„Miks sa siis rõõmustad, armas hing?“ küsis õpetaja.
159
