XVI
Kuigi noore Antsu surm oli toonud Põrgupõhja vanadele teatud rahulduse ja kinnituse, et jumal peab ka rikaste tegusid maa peal silmas, ometi kippus siin kõik nagu mingile lõpule kalduma. Kõige halvem oli see, et Juula tervis ja jõud ütlesid üles. Olid selle põhjuseks aastad või mõni muu viga, kes seda teab. Küll jõi ta lüpsisooja piima, küll keetis ta endale igasuguseid ravimeid metsarohtudest, mis olid head iga häda vastu, kui neid sisse võtta või peale määrida, küll katsus raskemaist töist tagasi tõmbuda, et endale hõlpu anda, nagu ta ütles, aga miski ei aidanud – jõud kadus silmanähtavalt ühes söögiisuga ja hingata oli kord-korralt ikka raskem. Lõpuks pani Jürka oma eide puutelgedega vankrisse ja viis ta arsti juurde – puutelgedega vankrisse sellepärast, et selles pidi olema haigel parem sõita, sest auklisel teel andsid puuteljed ratastel kiiga-kääga igapidi käänduda ja väänduda, ilma et oleks sündinud järske põrutusi või vapustusi.
„Sa tapad mu nõnda enneaegu,“ ajas Juula vanamehele vastu.
„Ära karda,“ lohutas teda Jürka, „kui surm pole jumalast, siis ei tule ta, tee mis tahes, ja kui ta on jumalast, siis tuleb ta ikka õigel ajal. Puuteljed on sama pehmed kui terasvedrud ja ega sa siis ometi vedrudel sõites sure.“
„Ega vedrudel küll,“ nõustus Juula.
„Seda minagi.“
„Kui oleks ehk tohtri asemel õpetaja juurde,“ arvas Juula.
„Lähme ka sinna, kui arvad.“
Nõnda siis logisesid puuteljed esteks tohtri juurde ja alles sealt hingekarjase poole, nii et esteks inimese abi, pärast jumala arm. Aga tohtri juures ei läinud kaua aega, sest see arvas, et jumalahäda vastu pole veel rohtu leitud.
„Nii et jumalahäda?“ küsis Juula oma kõrvadele kinnituseks.
„Nii et jumala,“ lausus tohter vastu.
158
