nõnda ja ta poodi risti ning rahvas karjus, et see on õige, et ta on seda ära teeninud. Noh, mina olen seda siis ammugi ära teeninud, et mind saadetaks põrgu, kui ma katsun lohutada sinusuguseid. Aga usu, armas hing, küll on see raske ja lootusetu!“
„Ma usun,“ ütles Ants.
„See'p see häda ongi, et sa ei usu, ainult räägid. Ja ometi pean mina sind uskumatut usuga lohutama.“
„Meie kõik peame oma kohust täitma,“ ohkas Ants, nagu tunneks ta õpetajale kaasa.
„Jah, kohust täitma, kohust täitma, armas hing,“ kordas õpetaja.
Ja järgmisel pühapäeval istus Ants kirikus otse kantsli all ja püüdis õpetaja suust iga vähemagi sõna. Kaasa laulis ta oma vana häälega kõigest jõust, nagu loodaks ta, et nõnda kuuleb teda rahvas kirikus, õpetaja altari ees ja jumal taevas. Pärast oli ta armulaual ja vähemalt ta ise arvas, et ta seekord oli söönud ja joonud kindlas usus pattude andeksandmist. Sellepärast oli ta süda koduteel üsna kerge ning meel rõõmus. Isegi küsimus, kas Jürka on ainult Jürka või on ta peale selle veel Vanapagan, ei häirinud teda, sest mis on tal Vanapaganast, kui patud on andeks antud.
Aga õpetaja, kui ta pani pärast lõunat oma pikavarrega piibu suitsema, mis oli jumala andide seas veel ainuke tõsine himutekitaja ja rõõmuvalmistaja, mõtles: üks usub kaljukindlalt, et ta on Vanapagan, aga elab kui inimene, teine usub, et ta on inimene, aga elab nagu Vanapagan. Nõnda on inimesega siin maa peal: ta kas usub võõriti või elab võõriti. Kuidas teha nõnda, et inimene usuks õieti ja ka elaks õieti? Kas see oleks jumala endagi käes võimalik? Ja kui see oleks võimalik, miks ta siis pole seda juba ammugi nõnda seadnud?
Aga enne kui õpetaja jõudis selle küsimuse lahendada, algas lõunauinak, mis muutus aastatega aina magusamaks.
148
