Sellele järgnes rahunemisohe. Ärevusepingest jõudis Oblomov jälle oma tavalisse olekusse — rahulikku ükskõiksusse.
„Nähtavasti on see mu saatus. Mis saan mina sinna parata?…“ sosistas ta päris une eel.
„„Paari tuhande jägu vähäm“,“ ütles ta valjusti läbi une. „Kohe-kohe, oota…“ — ja ta toibus poolärkvele.
„Siiski… huvitav oleks teada, miks ma… olen niisugune?…“ sosistas ta jällegi. Ta silmalaud vajusid täiesti kinni. „Jah, mispärast?… Vististi… sellepärast,“ püüdis ta veel midagi öelda, kuid ei saanud.
Nõnda ei jõudnudki ta mõttes põhjuseni; suu vakatas poolel sõnal ja jäigi paokile. Sõnade asemel kuuldus veel üks ohe ja siis hakkas kostma muretult magava mehe rahulikku norskamist.
Uni pani tema mõtete laisalt aeglase voolu seisma ja viis ta lennul teise ajajärku, teiste inimeste hulka, teise paika, kuhu ka meie lugejaga talle järgmises peatükis järele läheme.
IX
OBLOMOVI UNENÄGU
Kus me oleme? Mis õnnistatud maanurka on meid toonud Oblomovi uni? Mis imeline maa!
Ei ole siin küll merd, ei kõrgeid mägesid, kaljusid, kuristikke ega põliseid metsi — ei ole siin midagi võimsalt suurejoonelist, tumedat ega metsikut.
Ja milleks peakski miski olema metsik ja suurejooneline? Näiteks meri? Jäägu ta rahus! Ta teeb ainult inimese meele nukraks: merd vaadates tahaks nutta. Ääretu veeväli toob südamesse kartust, ja pole seal ka paika, kus võiks puhata lõpmatu vaatepildi üksluisusest piinutatud pilk.
Murdlainete möirgamine ja kaldalepaiskumise mürin ei hellata õrnu kuulmeid: juba maailma algusest peale kordab see ikka üht ja sama, laulab üht ja sama tumedat, mõistetamatut laulu; ikka kuuldub selles sama oigamist, ikka sama hala igavesti piinamisele mõistetud koletise suust, ikka nagu kellegi südamesse lõikavaid, kohutavaid häälitsusi. Ei kõla seal lindude vidinat, ainult hääletud, otsekui paigale nõiutud kajakad liuglevad nukralt piki rannaäärt ja tiirutavad vee kohal.
95
