mata ning mõistuse ja tahte täispurjes edasi kihutada. Teadmata salavaenlane oli juba tee algul oma raske käe tema peale pannud ja teda inimelu otsesest sihist kaugele eemale tõrjunud…
Ja vaevalt jõuab ta veel sellelt kõnnurajalt, sellest umbpadrikust õigele teele. Mets on ümberringi ning hinges läheb ikka rägusemaks ja hämaramaks, rada rohtub ikka enam ja enam; enesetunnetuse hele silmapilk kordub ikka harvemini ja äratab veel ainult silmapilguks tema uinuvad jõud. Mõistus ja tahe on ammu ning vististi lootusetult halvatud.
Ta elusündmused on mikroskoopiliselt tillukesteks muutunud, kuid nendegi sündmustega ei suuda ta toime tulla; mitte tema ei astu ühe sündmuse juurest teise juurde, vaid need paiskavad teda sinna-tänna, nagu laineharjalt laineharjale; tal endal ei ole jõudu ühele tahtesitkust vastu panna ega lasta ennast teisel mõistusega kaasa viia.
Kibe oli see salajane pihtimus iseenesele. Viljatud kahetsused möödalastud aja pärast ja südametunnistuse kõrvetavad etteheited torkisid teda nagu nõelad; ning ta püüdis kõigest väest seda koormat oma turjalt ära saada ja leida endast väljaspool süüdlast, kelle poole pöörata etteheidete astelt… Aga kelle poole?
„See kõik on… Zahhari süü!“ sosistas ta.
Tal tuli viimane stseen Zahhariga peensusteni meelde ning ta nägu pahvatas häbist lausa lõõmavalt punaseks.
„Kui keegi oleks seda pealt kuulnud?…“ mõtles ta. „Jumalale tänu, et Zahhar ei oska seda kellelegi edasi rääkida; ja ega teda ei ustaks ka; jumalale tänu!“
Ta ohkas, needis ennast, viskles küljelt küljele, otsis süüdlast, aga ei leidnud. Tema ähkimine ja õhkimine ulatus ka Zahhari kõrvu.
„Näh, kali a’ab teise nüüd puhutama!“ urises Zahhar südametäiega.
„Miks ma olen niisugune?“ küsis Oblomov eneselt peaaegu pisarsilmil ja peitis pea uuesti teki alla. „Miks ometi?“
Otsides asjata seda kurja juurt, mis ei lasknud tal nagu kord ja kohus „teiste“ viisil elada, ohkas ta ja sulges silmad, ning mõne minuti pärast hakkas uni jälle tema meeli vangistama.
„Ka mina… tahaksin…“ ütles ta vaevaga silmi lahti kiskudes, „midagi niisugust… On siis loodus mind päriselt vaeslapseks jätnud… Aga ei, ma ei või kurta… tänu jumalale…“
94
