mõtles ta, „vahepeal võib nii mõndagi muutuda: vihm tõstab ehk viljasaaki; rendivõlad võib külavanem veel kokku ajada; ärakaranud talupojad „toimetatakse vastavalt oma elukohale tagasi“, nagu ta kirjutab… Ja kuhu need mehed küll läksid?“ mõtles ta ja süvenes hoopis selle tõsiasja mõttekujutuslikku külge. „Küllap nad läksid öösi, öörõskuse kätte, ilma söömata. Kus nad magavad? Kas tõesti metsas? Seal ei saa ju igavesti olla! Tares on küll kole hais, aga vähemasti soe… Mistarvis oma rahu rikkuda!“ mõtles ta veel. „Varsti saab plaan ka valmis — pole mõtet ette hirmu tunda! Oh, küll ma…“
Kolimise mõte tegi talle rohkem muret. See oli värskem, hilisem „õnnetus“; kuid Oblomovi kõikevaigistavas hinges oli ka see asi juba ajalooks saamas. Olgugi, et ta paratamatut kolimist ähmaselt ette nägi, seda enam, et Tarantjev nüüd end siia vahele segas, lükkas ta selle ärevile ajava elusündmuse vähemalt nädalakski edasi, seega oli terveks nädalaks endale rahu võidetud!
„Ja võib-olla katsub Zahhar asja niiviisi lahendada, et pole vajagi kolida, ehk läheb see karikas hoopis mööda! Lükatakse ümberehitamine tulevaks suveks edasi või jäetakse üldse ehitamata: kuidagiviisi saab asju ka nii sättida! Võimatu on ju ometi… kolima hakata!“
Nõnda vaheldusid ta südames ärevus ja rahunemine, ning lõpuks andsid need rahustavad ja vaigistavad sõnad „ehk“, „võib-olla“ ja „kuidagiviisi“ ka seekord nagu alati talle terve laekatäie lootusi ja lohutusi otsekui pühaduste laegas meie esivanematele; nendega ta end olemasoleval momendil kahe „õnnetuse“ eest kaitseski.
Juba surises kerge, mõnus uim ta liikmetest läbi ja uni hakkas vaevu märgatavalt ta meeli tumestama, nii nagu tumestavad esimesed arglikud sügiskülmad vete pinda; veel silmapilk, ja teadvus oleks jumal teab kuhu kadunud, kuid äkki muutus Ilja Iljitš ärksaks ja tegi silmad lahti.
„Aga ma pole ennast veel pesnudki! Kuidas siis nii saab? Ja ma pole mitte midagi teinud,“ sosistas ta. „Tahtsin plaani paberile panna, aga ei pannud, ei kirjutanud ka politseiülemale ega kubernerile, majaperemehele hakkasin kirjutama, aga jätsin pooleli, ei vaadanud arveid läbi ega maksnud raha ära — hommikupoolik on lihtsalt raisku läinud!“
Ta vajus mõttesse…
„Mis see ometi on? Aga kas mõni „teine“ oleks seda kõike teinud?“ välgatas tal läbi pea. „Teine, teine… mis see „teine“ õieti on?“
92
