„Noh, mine nüüd jumala rahus,“ ütles ta lepitaval toonil Zahharile. „Oota, too enne veel kalja! Kurk on nii kuiv; sa võiksid isegi taibata: kuuled ju, kuidas isanda hääl käriseb! Näed, mis sa minuga oled teinud! Loodan, et sa oma eksimusest aru said,“ ütles ta Zahharilt kaljaklaasi vastu võttes, „ja ei hakka edaspidi enam oma isandat teistega võrdlema. Ja selleks, et oma süüd heaks teha, katsu nüüd maja peremehega kuidagi korda saada, et mul poleks tarvis välja kolida. Niimoodi sa siis hoolitsed oma isanda rahu eest: rikud mu tuju hoopis ära ja nii läheb mul mõnigi uus ja kasulik mõte kaotsi. Ja kelle kaotus see on? Su enda kaotus, sest ma olen tervenisti teile pühendunud; teie pärast tulin ma teenistusest ära, teie pärast istun ma siin nelja seina vahel… Noh, mine nüüd jumala rahus! Näe, kell lööb juba kolm! Ainult kaks tundi ongi veel lõunasöögini aega, mida jõuab kahe tunniga teha? Mitte kui midagi! Aga tegemist on kuhjaga. Niisiis, ma saadan kirja järgmise postiga ja plaani panen homme paberile. Noh, aga nüüd heidan pisut pikali, ma olen päris väsinud; sa lase kardinad alla ja pane uksed korralikult kinni, et mind ei segataks; võib-olla ma magan üks tunnike, pool viis aja mind üles!“
Zahhar asus härrat õhukindlalt kabinetti sulgema, pani kõigepealt talle teki peale ja toppis teki otsa lamaja jalgade alla, siis laskis aknaeesriided ette, pani uksed kõvasti kinni ja läks oma tuppa.
„Et sa kärvaksid, kurivaim!“ porises ta pisarate jälgi pühkides ja ahjuasemele ronides. „Kurivaim ta just ongi! Eraldi maja, köögiviljaaed, rahapalk!“ kordas ta neid viimaseid sõnu, millest ta oli aru saanud. „Haledaid sõnu teha — seda ta mõistab: nagu noaga nüsib su südant… Näe, siin on mu maja, siin köögiviljaaed, siin ma kord ka koivad välja sirutan!“ ütles ta vihaselt, rusikaga vastu ahjuaset tagudes. „Rahapalk! Kui ma vaskviielisi ja -kümnelisi ei korjaks, siis poleks mul niipaljukestki, et tubakat osta või vaderile natuke külakosti viia! Saadana sarviline!… Ja oleks, et surmgi tuleks; ei tule!…“
Ilja Iljitš heitis selili, kuid uni ei tahtnud tulla. Ta mõtles ja mõtles, vaevles ja vaevles…
„Kaks õnnetust korraga!“ ütles ta tekki üle pea tõmmates. „Pea siis vastu, ole lahke!“
Tegelikult ei rikkunud need kaks „õnnetust“, külavanema kiri ja korterist väljakolimine, enam Oblomovi rahu, need olid juba taandunud tülikate mälestuste tasemele.
„Hädad, millega külavanem hirmutab, on alles kaugel,“
91
