tõusma… Aga loen õige veel kord külavanema kirja tähelepanelikult läbi, siis tõusen kohe. Zahhar!“
Jälle seesama põntsatus ja valjem urin. Zahhar tuli sisse, kuid Ilja Iljitš oli jällegi mõttesse vajunud. Zahhar seisis paar minutit ja põrnitses nägu ära keerates pahuralt härrat; siis hakkas ta ukse poole minema.
„Kuhu sa lähed?“ küsis Oblomov sedamaid.
„Te ei räägi ju midagi, mis ma siin ilmaaegu seisan,“ kähises Zahhar, sest paremat häält tal polnudki, selle oli ta tema enda jutu järgi ajujahil kaotanud, kui ta vana härraga olla kaasa ratsutanud ja vali tuul olla talle kõrisse puhunud.
Ta seisis keset tuba, nägu ikka ära pööratud, ja põrnitses Oblomovit külje pealt.
„Kas sul jalad ei kanna, et sa seista ei saa? Sa näed ju, mul on mure — oota siis ometi! Said ju seal küllalt põõnutada! Otsi kiri üles, mis eile külavanema käest tuli! Kuhu sa ta panid?“
„Misuke kiri? Mina põle mingit kirja näind,“ vastas Zahhar.
„Sina võtsid ta ju postimehe käest vastu: must ja määrdunud kiri.“
„Kust mina tean, kuhu te ta panite,“ vastas Zahhar, patsutades käega laual olevaid pabereid ja asju.
„Midagi sa ka ei tea! Vaata paberikorvi! Ehk on sohva taha kukkunud? Sohva seljatagune on ikka alles parandamata; et sa ometi kord puusepa kutsuksid ja laseksid ära parandada! Sina ta ju katki tegid. Aga ei tule sul seda mõtetki!“
„Mina põle teda katki teind,“ vastas Zahhar, „ta ise läks; ega ta’s igavesti käi: millaski peab ikke katki minema.“
Ilja Iljitš ei pidanud tarvilikuks vastupidist tõendada.
„Kas leidsid?“ küsis ta ainult.
„Siin on mingid kirjad.“
„Mitte need.“
„No rohkem põle,“ ütles Zahhar.
„Hea küll, mine!“ ütles Ilja Iljitš kannatamatult. „Ma tõusen ja otsin ise üles.“
Zahhar läks oma tuppa, kuid vaevalt jõudis ta käed ahjuasemele panna, et selle peale hüpata, kui kostis juba jälle kärsitu hüüe:
„Zahhar, Zahhar!“
„Jumal hoidku küll!“ urises Zahhar uuesti kabinetti minnes. „No küll on piin! Oleks, et surmgi tuleks!“
„Mis on?“ küsis ta teise käega ukse käerauast kinni hoi-
10
