Mine sisu juurde

Lehekülg:Oblomov Gontšarov-Tammsaare.djvu/8

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Hall saterkuub ja vest meeldisid talle veel sellepärast, et nad tuletasid oma mundrilaadsusega natuke livreed meelde, mida ta oli omal ajal kandnud, saates endisi härraseid kirikusse või võõrusele; livree oli aga tema mälus Oblomovite seisuseväärikuse ainsaks esindajaks.

Mitte miski muu ei tuletanud enam vanamehele meelde laia ja rahulikku härraselu maaüksilduses. Vanad härrased olid surnud, nende perekonnapildid jäänud koju ja vedelesid vististi kusagil pööningul; mälestus endisest ajast ja sugukonna tähtsusest vajus unustusse või hingitses veel mõne üksiku maale jäänud vanakese peas. Seepärast oli hall saterkuub Zahharile kallis: kuues ja veel mõningates märkides, mis olid säilinud tema härra näojoontes ja käitumislaadis, tuletades ta vanemaid meelde, või tema tujudes, mille üle Zahhar küll endamisi ja ka avalikult nurises, aga sisimas neid ometi kui härra tahte ja isandlike õiguste avaldusi austas, nägi vana teener kadunud hiilgeaja tuhme jälgi.

Ilma nende tujudeta poleks ta härrat härraks pidanudki; nendeta poleks miski äratanud ellu ta noorust, maamõisa, kust nad olid juba ammu lahkunud, ega mälestusi sellest vanast suguvõsast, selle ainsat kroonikat, mida kandsid põlvest põlve vanad teenrid, lapsehoidjad ja ammed.

Oblomovite suguvõsa oli olnud kunagi oma kandi rikkamaid ja kuulsamaid, kuid jäänud siis, jumal teab miks, ikka vaesemaks ja väiksemaks ning kadunud viimaks märkamatult uuemate aadlisuguvõsade varju. Ainult mõisa hallipäised teenrid hoidsid ja jutustasid ustavalt edasi pärimusi läinud ajast, neid kui pühadusi kalliks pidades.

Seepärast armastaski Zahhar nii väga oma halli saterkuube. Võib-olla pidas ta oma põskhabemestki just sellepärast lugu, et ta oli noores põlves palju vanu teenreid näinud, kes kandsid seda vanaaegset aristokraatlikku ehet.

Mõttesse vajunud Ilja Iljitš ei pannud Zahhari tükil ajal tähele. Zahhar seisis vaikides ta ees. Viimaks ta köhatas.

„Mis sa tahad?“ küsis Ilja Iljitš.

„Te ju kutsusite?“

„Kutsusin? Milleks ma sind kutsusin — mitte ei mäleta!“ ütles Oblomov ringutades. „Mine seniks oma tuppa, ma tuletan meelde.“

Zahhar läks, Ilja Iljitš aga lamas edasi ja mõtles neetud kirjale.

Veerand tunnikest läks mööda.

„Noh, aitab lamamisest!“ ütles Oblomov. „Peab üles


9