õhtuti Oblomovi nähes kadus. „Ei, kõigepealt töö,“ kutsus Oblomov end mõttes korrale, „ja siis alles…“
Maal oli hommik juba ammu möödas ja Peterburiski lähenes ta lõpule. Ilja Iljitši kõrvu kostis hoovist inimeste ja muude häälte segu: see oli rändtrupi laul, mida saatis enamasti koerte haukumine. Hoovis käisid ka mereelukate näitajad ja kaubitsejad, pakkudes mitmel häälel igasugust toidukraami.
Ilja Iljitš keeras end selili ja pani käed kukla alla. Ta hakkas mõisa uuenduste plaani läbi mõtlema. Ruttu laskis ta peast läbi käia mõned olulised põhipunktid, mis puudutasid rendimaksude ja maaharimise uut korda, leidis uue mõjuva abinõu talupoegade laiskuse ja hulkumise vastu ning asus siis omaenda elujärje sisseseadmise juurde.
Teda huvitas uue häärberi ehitus; mõnuga peatus ta mitmeks minutiks tubade paigutusel, määras kindlaks söögi- ja piljarditoa mõõtmed, arutles sedagi, kuhu külge kabineti aknad tulevad; mõtles isegi mööblile ja vaipadele.
Siis pani ta paika majatiivad, silmas pidades külaliste arvu, keda ta kavatses vastu võtta; siis leidis koha ka tallidele, küünidele, peretoale ja muudele kõrvalhoonetele.
Lõpuks jõudis ta rohuaiani: ta otsustas kõik vanad pärnad ja tammed alles jätta, õuna- ja pirnipuud aga maha võtta ning nende asemele akaatsiad istutada; hakkas juba pargistki mõtlema, kuid võttes ligikaudselt kulud kokku, leidis ta, et see läheb liiga kalliks ja tuleb edaspidiseks jätta, ning asus lillepeenarde ja triiphoonete juurde.
Ahvatlev mõttevälgatus tulevikus saadavast värskest puuviljast muutus seejuures nii elavaks, et ta mitme aasta võrra ette jõudes ennast korraga maalt leidis, kus mõis oli juba tema plaani järgi ümber ehitatud ja kus ta niisiis alaliselt elutses.
Ta nägi vaimusilma ees, kuidas ta suveõhtul terrassil teelauas istub, pea kohal varjuline lehestik, mis päikesekiiri läbi ei lase, suus pika varrega piip, millest ta laisalt suitsu imeb, tundes mõnu puude tagant avanevast maastikust, jahedusest ja vaikusest; kauguses aga kollendavad viljaväljad, päike on vajumas tuttava kasetuka taha, pannes punetama peegelsileda tiigivee; heinamaalt kerkib uduvine, õhk läheb jahedaks, õhtu jõuab kätte; talupojad lähevad suurtes salkades koju.
Mõisapere peab väravas videvikutundi; sealt kostab rõõmsaid hääli, naerulaginat, balalaika tininat, tüdrukud jooksevad viimast paari; tema enda ümber aga hullavad tema lap-
73
