vajadus midagi mäluda kiskus teda vaderi poole või kööki, poodi ja väravasse.
Nad tundsid teineteist ammu ja elasid ammu koos. Zahhar oli väikest Oblomovit süles hoidnud, Oblomov aga mäletas teda kui noort, kräbedat, kavalat ja suure söömaga meest.
Seda elupõlist sidet nende vahel oli võimatu purustada. Nagu Ilja Iljitš ei osanud Zahhari abita ei voodist tõusta ega voodisse minna, ei pead kammida, jalgu kinni panna ega lõunat süüa, nii ei osanud Zahhar endale Ilja Iljitši asemel mõnda teist isandat ette kujutada ega mõistnud teistviisi elada kui teda riidesse pannes, söögilauas passides, teda pettes, talle valetades ja häbematusi öeldes ning samal ajal tema ees sisimas aukartust tundes.
VIII
Kui Zahhar oli Tarantjevi ja Aleksejevi lahkumise järel ukse lukku keeranud, ei läinud ta tagasi ahjuasemele, vaid jäi ootama, et härra teda iga silmapilk kutsub, sest ta kuulis ju, et härra tahab kirjutama hakata. Kuid Oblomovi kabinetis valitses hauavaikus.
Zahhar piilus uksepraost — ja mis ta nägi? Ilja Iljitš külitas sohval, käsi põse all; tema ees oli lahtine raamat; Zahhar lükkas ukse lahti.
„Mis te nüüd jälle lamate?“ küsis ta.
„Ära sega; sa näed: ma loen!“ vastas Oblomov järsult, sõnahaaval.
„Aeg on silmad ära pesta ja kirjutama hakata,“ tuletas Zahhar pealetükkivalt meelde.
„Jah, tõepoolest,“ taipas Ilja Iljitš. „Kohe; mine sa ära! Ma mõtlen pisut.“
„Millal ta ometi jõudis pikali heita?“ pomises Zahhar ahjuasemele ronides. „Küll on kärmas!“
Oblomov oli siiski jõudnud koltunud lehekülje läbi lugeda, mis tal kuu aega tagasi pooleli oli jäänud. Ta pani nüüd raamatu oma kohale ja haigutas, siis hakkas teda jälle painama mõte „kahest õnnetusest“.
„Kui tüütu!“ sosistas ta, jalgu kord välja sirutades, kord konksu tõmmates.
Kangesti oleks tahtnud mõnusamaid mõtteid mõlgutada; ta pööras silmad taeva poole, otsides sealt oma armastatud valguseallikat, kuid see asus kõrgel pea kohal ja pani vaid silmipimestavalt helendama lubjatud maja, mille varju ta
72
