Kõige selle peale vaatamata, et Zahhar armastas juua ja keelt kanda, et ta Oblomovi järelt vaskviielisi ja -kümnelisi varastas, asju lõhkus ja laisapõlve pidas, oli ta oma isandale siiski südamest ustav teener.
Ta oleks kõhklemata oma härra eest tulle või vette läinud, ilma et ta oleks seda pidanud vägiteoks, mis vääriks imetlust või tasu. Tema vaatas seda kui üpris loomulikku asja, mis teisiti olla ei võigi, või õigemini — ta ei vaadanud seda nii- ega teistpidi, vaid talitas nõnda ilma igasuguse targutamiseta.
Mingeid teoreetilisi tõekspidamisi tal ses asjas ei olnud. Ta poleks kuidagi selle peale tulnud, et oma tundmusi või suhtumist Ilja IIjitšisse analüüsida; ega tema polnud seda ju oma peaga välja mõelnud; see oli pärit isalt, vanaisalt, vendadelt, teenijasrahvalt, kelle hulgas ta oli sündinud ja kasvanud, ja see oli tal luus ja veres.
Ta oleks valmis olnud oma isanda eest surema, pidades seda loomulikuks ja möödapääsmatuks kohuseks — või pidamata seda üldse millekski: ta oleks lihtsalt tormanud surma, nagu ustav koer tormab metsas murdjat kohates talle kallale, arutlemata, miks peab just tema tormama, ja mitte tema peremees.
Aga kui oleks näiteks vaja olnud öö läbi haige isanda voodi ääres valvata ja kui sellest ka isanda tervis või elugi oleks ära rippunud, oleks Zahhar ikkagi magama jäänud.
Väliselt ei avaldanud ta isandale orjameelsust, ennemini oli ta jämedavõitu, kohtles teda nagu omasugust, pahandas päris tõsiselt iga tühja asja pärast ja rääkis teda koguni väravas taga, nagu enne öeldud; see varjas küll ajuti, kuid ei kahandanud põrmugi sügavat sünnipärast ustavust, mida ta ei tundnud üksnes Ilja Iljitši isiku, vaid kõige vastu, mis kandis Oblomovi nime ning oli talle lähedane, omane ja kallis.
Võib-olla oli see tundmus isegi vastuolus Zahhari seisukohaga Oblomovi isiku suhtes, võib-olla sundis härra iseloomu täielik tundmaõppimine talle hoopis teistsugused vaated peale. Kui talle oleks hakatud seletama tema piiritut truudust Ilja Iljitšile, oleks ta vististi vastu vaielnud.
Zahhar armastas Oblomovite mõisa nagu kass oma pööningut, hobune oma talli, koer oma kuuti, kus ta on sündinud ja kasvanud. Selle truuduse raames kujunesid tal välja veel oma isiklikud eriarvamused.
Näiteks armastas ta Oblomovite kutsarit rohkem kui kokka, karjanaist Varvarat rohkem kui neid mõlemaid ja
69
